Mida oodata sõprade kogunemiselt?

Artikkel nr 30, 1988

Tuleb mõista kaaslaste kogemuse olemust: millest tuleks rääkida, kui nad kogunevad. Kõigepealt peab kõigile olema selge eesmärk, et koosoleku tulemuseks peab olema kaaslaste armastus. Kui igas kaaslases ärkab armastus teiste vastu, nimetatakse seda ligimesearmastuseks. See ongi eesmärk. Kuid selle armsa lapse sündimiseks on vaja teha tegusid, mis kutsuvad esile armastuse. Ja armastusel on kaks tasandit:

1. Loomulik armastus, mille jaoks inimene ei pea pingutama. Ta peab olema ettevaatlik, et mitte loomust rikkuda.

2. Armastus, mis tuleb tänu sellele, et üks teeb teisele head. See on samuti loomulik, sest see, kes kingib teisele midagi, kutsub sellega esile armastuse enda vastu. Seepärast, kui koguneb grupp inimesi, kes tahavad üheskoos töötada kaaslaste armastuse nimel, peab igaüks aitama teist nii palju kui võimalik.

Ja selles on palju erinevusi, sest keegi  ei ole teisega sarnane. Ühe vajadus ei ole teise vajadus. Kuid ühes küsimuses on kõik võrdsed: igal kaaslasel on vaja head tuju. Kui kaaslastel ei ole head tuju, ei tähenda see siiski, et neil on samasugune vajadus, sest igalühel on oma põhjus, miks tal rõõmu ei ole.

Seega on igaühel kohustus mõelda, kuidas ta saab sõbrale head meeleolu luua. Ja just seepärast tuleb hoiduda sellisest kõnest, mis kogu gruppi kurvastab, sest tema süül tunneb siis igaüks ennast halvasti. Ning koduteel küsib ta endalt, mida ta grupis viibimisest võitis, et saada teada: minu praegune seisund on madal ning mul tuleb seda kahetseda. Tuleb välja, justkui ma käisin grupis selle jaoks, et nad mind kurvaks teeksid. Kui see on nii, siis on ajast kahju. Tõenäoliselt oleks olnud parem sinna üldse mitte minna. Ning loomulikult ütleb ta endale, et järgmisel korral, kui ta peab gruppi minema, toob ta neile tõendeid, et võiks neist kõrvale hoida.

Igaüks peaks püüdma tuua kogukonda elu ja lootusrikkuse vaimu ning süstima gruppi energiat. Seega saab iga sõber endale öelda: “Nüüd alustan töös puhtalt lehelt.” Teisisõnu, enne kui ta gruppi tuli, oli ta pettunud Looja töös edenemises, kuid nüüd on grupp täitnud ta elu ja lootusega.

Seega saavutab ta grupi kaudu enesekindluse ja jõu, et takistusi ületada, sest nüüd tunneb ta, et suudab saavutada terviklikkuse. Ja kõik tema mõtted, et ta seisis silmitsi kõrge mäega, mida ei saa vallutada, ning et need olid tõeliselt hirmuäratavad takistused—nüüd tunneb ta, et need  ei ole midagi. Ja ta sai selle kõik grupi jõust, sest igaüks püüdis sisendada julgust ja grupis uut atmosfääri luua

Aga mida saab inimene teha ajal, kui ta tunneb kurbust nii materiaalses kui vaimses seisundis, aga peab ikkagi gruppi minema? Ja veel ütlesid targad: „Mure inimese südames räägib teistele”. See tähendab, räägib oma sõpradele, et ehk saavad nemad aidata. Kui nii, siis kuidas me ütleme, et igaüks peab grupis looma hea meeleolu, kui tal endal seda ei ole? Kuid on reegel: „Ei saa anda seda, mida sul endal ei ole.” Mida ta peaks siis tegema, et anda kaaslastele midagi, mis grupis tuju tõstab?

Ja ei ole teist nõuannet, kui vajadus järgida parempoolset joont. See tähendab, enne kui ta jõuab kaaslastevahelise armastuse juurde, peaks ta lugema Baal HaSulami artiklit, kus ta selgitab, et parem joon tähendab „mõistusest kõrgemal“. Sealt saab ta jõudu, et ta saaks gruppi tulles igaühele, rohkemal või vähemal määral, eluvaimu sisendada. Ning sellest saavad kõik kaaslased rõõmu, tuge ja kindlustunnet.

Kogunemise ajal on keelatud äratada vasakpoolset joont. Ainult siis, kui inimene on üksi, on tal lubatud kasutada vasakpoolset joont, kuid mitte rohkem kui pool tundi päevas. Kuid inimese töö tuum on järgida just parempoolset joont, nagu on kirjutatud (Shamati, nr 40). Kuid kaks inimest ei tohi koos olles rääkida vasakpoolsest joonest, sest ainult nii saavad nad kogukonnalt abi saada.

Kuid kõige halvem on siis, kui inimene tuleb gruppi ja näeb, et kogu grupp on languse seisundis, kuidas saab ta siis neilt jõudu saada? Sellisel juhul peab ta kõiki õigustama. Ja siit mõistame vastust küsimusele, milline on seos juhise “osta endale sõber” ja kaaslase õigustamise nõude vahel. Kui inimene soovib grupilt midagi saada, peab ta õigustama kaaslasi, sellisel juhul saab ta töös kaaslastelt abi, sest on, kellelt saada. Aga kui ta arvab, et seisab kogu grupist pea jagu kõrgemal, kellelt ta siis saab? Ja selle kohta ütlesid targad: “Peaksid õigustama iga inimest.” Tuleb välja, et peamine, mida inimesel on vaja, et endale sõber osta – on töötada ligimesearmastuses, sest tänu sellele võib ta väärida Looja armastust.

Kuid kaaslased peavad põhiliselt rääkima omavahel Looja suurusest. Sest vastavalt sellele, kui suurena inimene endale Loojat ette kujutab, samasuguses ulatuses taandab ta ennast loomulikul viisil Looja ees. Me näeme looduses, et väike tühistab end suure ees, see ei puuduta vaimsust ja kehtib ka uskmatute inimeste kohta. See tähendab, et Looja tegi selle loodusesse. Tulemuseks on, et kui kaaslased räägivad Looja suurusest, ärkab neil soov end Looja ees taandada, sest nad hakkavad tundma püüdu ja tugevat soovi Loojaga ühineda.

Ja tuleb meeles pidada, et ükskõik kui palju kaaslased suudavad Looja tähtsust ja suurust hinnata, peavad nad alati olema usus, mis on teadmisest kõrgemal. See tähendab, et Looja on suurem, kui inimene suudab oma mõistusega ette kujutada ja tuleb öelda, et me peame mõistusest kõrgemal oleva usuga uskuma, et Ta juhib maailma heatahtliku juhtimisega. Kui inimene usub, et Looja soovib inimestele ainult head, hakkab ta Loojat armastama, kuni jõuab seisundini „armasta oma Loojat kogu oma südame ja hingega“. Ja selle peab inimene saama oma kaaslastelt.

Suuruse mõistmine on võimalik just grupi abil. Ja nagu on kirjutatud raamatus „Toora andmine“ (lk 141), kus räägitakse õpilase ja ravi (õpetaja) suhetest, on see sama oluline ka Looja suuruse puhul. Ja need on tema sõnad: „Suuruse mõistmine sõltub täielikult ümbritsevast. Üks inimene ei suuda siin midagi teha. Kuid suuruse mõistmiseks peavad olema täidetud kaks tingimust:

• alati kuulata ja vastu võtta ühiskonna hinnangut vastavalt nende selles tehtud pingutuse ulatusele;
• ümbrus peab olema suur, nagu öeldakse: „Rahva rohkuses on Kuninga au.“

Ja et esimest tingimust vastu võtta, peab iga õpilane tundma end kõigist kaaslastest kõige väiksemana. Alles siis saab ta kõigilt suuruse ulatuse saada, sest suurem ei saa väiksemalt midagi saada ega ammugi mitte tema sõnadest vaimustuda, vaid ainult väike võtab omaks suure hinnangu.

Teise tingimuse kohaselt on iga õpilane kohustatud tõstma esile kaaslaste voorusi ja austama neid, justkui nad oleksid oma põlvkonna suurimad inimesed. Siis mõjutab ümbruskond teda selliselt, nagu oleks see tõesti suur, sest kvaliteet on tähtsam kui kvantiteet.

Aga mida teha kaaslasel, kui tal on vaja kaaslaste abi? Nagu eespool öeldud, ei tohi kaaslaste kogunemisel rääkida asjadest, mis võivad kurvastada. Vastuseks sellele on see, et inimene peab rääkima sellest mõnele kaaslasele, kes on talle kõige lähedasem. Ja see kaaslane peaks rääkima grupiga, kuid mitte sel ajal, mis on määratud püsivaks kaaslaste kogunemiseks. See tähendab, et ta võib rääkida kogu grupiga koos, aga mitte kaaslaste püsival koosolekul. Võib teha eraldi kaaslaste kogunemise selle kaaslase jaoks, kes vajab abi.

Seoses väljendiga "osta endale sõber" peaksime seda tõlgendama nii, et "osta" tähendab, et talle tuleb maksta ja makse kaudu ostab ta sõbra. Mida ta talle maksab? Võime öelda, et makse saadakse pingutuse eest. Teisisõnu, mõnikord soovib inimene osta näiteks ilusa kapi, mis on väärt 2000 dollarit. Ta ütleb müüjale: "Et mul ei ole raha millega maksta, aga ma kuulsin, et te otsite kaheks nädalaks töötajat, siis töötan selle summa eest, mille ma pean teile kapi eest maksma," ja müüja tõenäoliselt nõustub. Seega näeme, et makse saab toimuda vahetuse teel.

Sama on sõprade armastusega. See on suur pingutus, kui peaks sõpru teenete järgi hindama, ja kõik  ei ole selleks valmis.

Mõnikord on see veelgi hullem. Vahel näeb inimene, et tema sõber on tema vastu lugupidamatu. Veelgi hullem, kui ta on kuulnud laimavat kuulujuttu, See tähendab, et ta kuulis sõbralt, et see sõber, keda kutsutakse nii ja nii, ütles tema kohta asju, mida sõpradel ei oleks ilus teineteise kohta öelda. Nüüd peab ta end alistama ja hindama teda teenete järgi. See on tõepoolest suur pingutus. Sellest järeldub, et pingutuse kaudu annab ta tasu, mis on isegi olulisem kui rahaline makse.

Kui aga see inimene teda laimab, kust saab tema sõber jõudu teda armastada? Ta teab kindlalt, et vihkab teda, vastasel juhul ta ei laimaks teda, seega mis mõte on ennast taandada ja teda teenete järgi hinnata?

Vastus on see, et sõprade armastus, mis on üles ehitatud teiste armastusele, mille abil nad saavad saavutada Looja armastuse, on vastupidine sellele, mida tavaliselt peetakse sõprade armastuseks. Teisisõnu, teiste armastus ei tähenda, et sõbrad armastavad mind. Pigem olen mina see, kes peab sõpru armastama. Sel põhjusel ei ole vahet, kas sõber laimab teda ja teda kindlasti vihkab. Selle asemel, inimene, kes soovib saavutada armastust... Kui inimene saab teiste armastuse tõttu sõpru, vajab see inimene parandust teise armastamisel.

Seega, kui inimene teeb pingutuse ja hindab teda teenete alusel, on see Segula [ravim/jõud/voorus], kus inimese tehtud vaeva läbi, mida nimetatakse "ärkamiseks altpoolt", antakse talle ülalt jõudu, et armastada eranditult kõiki sõpru.

Seda nimetatakse "osta endale sõber", et inimene peaks pingutama, et saada teiste armastust. Ja seda nimetatakse "tööks", sest ta peab pingutama teadmisest kõrgemal.

Seega, kui inimene pingutab ja õigustab teda, on see imeline vahend, kui tänu pingutusele, mida nimetatakse ärkamiseks altpoolt, antakse talle ülevalt jõud, et armastada iga kaaslast, ilma eranditeta. Ja seda nimetatakse "osta endale kaaslane", kui inimene peab tegema jõupingutuse, et jõuda ligimesearmastuseni. Ja seda nimetatakse "pingutuseks", kui ta peab töötama mõistusest kõrgemal. Sest mõistuse seisukohast, kuidas saab teist õigustada, kui mõistus näitab talle kaaslase tõelist palet, et too teda vihkab? Ja kui nii, siis mida ta saab oma kehale vastata, miks ta peab ennast kaaslase ees alandama?

Vastus. Et ta soovib saavutada ühinemist Loojaga, mida nimetatakse omaduste sarnasuseks, ehk siis mitte mõelda enda kasule, siis miks see alandlikkus (alistumine) talle nii raske tundub? Selle põhjus on selles, et ta peab tühistama oma enesearmastuse ning kogu oma elu, mida ta tahab elada, mõtlema ainult sellele, et töötada ligimese kasuks, alustades sõprade vahelisest ligimesearmastusest ja kuni Looja armastamiseni.

Sellisel juhul on hoopis vastupidi: just siin saab ta öelda, et mitte üheski tegevuses, mida ta teeb, ei ole isiklikku huvi. Mõistus sunnib teda mõtlema, et sõbrad peavad teda armastama, kuid tema ületab oma mõistuse, läheb usus üle teadmise ja ütleb, et iseenda pärast ei ole mõtet elada. Inimene ei ole alati sellel tasemel, et suudaks nii öelda, kuid igal juhul on see tema töö eesmärk ning seetõttu on tal juba, mida kehale vastata. Öeldust järeldub, et enne kui inimene tuleb sõprade kogunemisele, peab ta mõtlema, mida tema saab grupile anda, et selles elu vaimu tõsta. Ja siin ei ole vahet „vaeste teadmistega“ ja „rikkalike teadmistega“, sest inimese mõtted, see, millele ta mõtleb, isegi kui ta midagi ei tea, tuleb tal paluda abi ja uskuda, et Looja kuuleb tema palvet.