Keeld õnnistada rahuga enne, kui Loojat on õnnistatud 

Artikkel nr 17, 1989

Nagu öeldakse raamatus "Zohar", peatükk "Tetzave", lk 20, ja kommentaaris "Sulam", lk 51: "Ärge toetuge inimesele, kelle hingus on tema ninas, sest mida ta tähendab? – Sest prohvet kutsub üles hoiduma teistest inimestest ning et teised inimesed hoiaksid temast eemale, kuid siis ei tulegi inimesed kunagi üksteise lähedale; ja ta vastab – kes seisab oma ligimese ukse juures, et õnnistada teda rahuga enne, kui ta on õnnistanud Loojat, selle kohta on öeldud – 'olge ettevaatlikud'."

Küsimus on – mis on selle keelu mõte, kui inimene õnnistab oma ligimest rahuga enne, kui on õnnistanud Loojat? – Justkui inimene annaks oma ligimesele suurema austuse kui Loojale ning justkui Looja vajaks austust ning kui inimene ei austanud teda enne oma ligimest, siis see kahjustab Looja au?

See on sarnane olukorrale, kui inimene astub kanakuuti ja näeb, et kukk vaatab teist kukke ega pööra tähelepanu inimesele – peremehele: kas võiks öelda, et kukk kahjustas peremehe au? Seda enam, kui rääkida loodutest seoses Loojaga – loomulikult on need Looja suurusest veelgi kaugemal, nii et inimene ei suudaks, hoidku jumal, Looja au kahjustada.

Samuti tuleb mõista seda, mis on öeldud "kes seisab oma ligimese ukse juures", mida täpselt tähendab ligimese ukse juures? Millele nad vihjavad, nagu oleks lubatud õnnistada ligimest rahuga, kui ta ei seisa tema ukse juures. Tuleb selgitada inimese töös, et vaimses töös räägitakse kõigest ühes inimeses, see tähendab, “ligimene” ja “õnnistus rahuga” – see on samuti ühes inimeses.

On teada, et inimese töö on jõuda ühinemiseni Loojaga, mida nimetatakse "vormilt sarnaseks saamine". Me õpime, et Looja soov on rõõmustada oma looduid, seetõttu on Ta loonud loodutes saamise soovi kujul, tõmme vastu võtta head ja naudingut, ning seda nimetatakse loomise eesmärgiks. Kuid et ei oleks häbi, tehti parandus, mida nimetatakse "tzimtzum" (kokkutõmbumine) ja varjamine, ning ei tunnetata pühadust ega seda headust ega naudingut, mis on pühaduses.

Ja kuigi me ütleme iga päev: "maa on täis Tema auhiilgust", toimib siiski peitus ja me peame uskuma, et seni, kuni inimene ei ole parandanud oma tegusid andmise nimel olevateks, ta seda ei tunne. Ja see sõltub inimese tööst andmise kelimide saavutamisel, selles ulatuses kaob tzimtzum. Ja inimene hakkab tundma Looja olulisust ning selles seisneb tema töö vormilise sarnasuse saavutamiseks, mida nimetatakse Loojaga ühinemiseks.

Ja et saada andmise kelimid, on olemas terve tööde järjekord, nagu selgitas minu isand, isa ja õpetaja (Baal HaSulam), inimeses on kolm hinge:

1. Püha hing, mis ei vaja parandamist,

2. Kolme ebapuhaste klipot'i hing, millel ei ole paranduse kohta, see parandatakse alles gmar tikunis (täielikus paranduses),

3. Hinge "klipat Noga", mis on pooleldi hea ja pooleldi kuri, ja kogu inimese töö on selles hinges: kui inimene täidab käsku, liitub see hing pühadusega, aga kui, hoidku Looja, ta sooritab patu, liitub see hing kolme ebapuhaste klipot'i hingega. Seega selle hinge kaudu saab ta valida hea ja kurja vahel. Ja kogu töö on ainult selles hinges.

Seepärast, kui inimene hakkab töötama Toora ja käskudega tõeliselt, et saavutada ühinemist Loojaga, siis on tema ees kaks teed, nimelt – tasu tema töö eest võib minna tema enda kasuks, mitte Looja heaks, ja seda nimetatakse klipa toitmiseks, see tähendab, et tema töö eest saab tasu klipa. Aga kui ta tahab, et tema töö toidaks pühadust, st tasu tema töö eest oleks Looja nimel, siis toidab tema töö pühaduse hinge ja seda nimetatakse, et hing "klipat Noga" liitub püha hingega.

Siiski tuleb teada, et astmeni "et kõik su teod oleksid taeva nimel" ei ole võimalik jõuda ühe korraga, vaid nagu targad on öelnud: "inimese kuri algus tõuseb tema vastu igal päeval ja ilma Looja abita ei saa ta sellest jagu." Siin näeme, et targad tahavad meile edasi anda kahte asja:

1. Kurjust ei võideta korraga, vaid iga päev tuleb taas tööd teha, nagu öeldakse: "inimese kuri algus tõuseb tema vastu igal päeval";

2. Inimene ei saa seda ületada ilma Looja abita.

Neid kahte asja nimetatakse ohr ja kli. See tähendab, et inimene ise leiab endas puuduse, et kuri valitseb tema üle – see on kli. See tähendab, et ta tunneb, kui kaugel ta on taeva nimel töötamisest ja kogu südamest Looja armastamisest; aga ta ei mõista mitte enda nimel, kuidas on selline asi võimalik, sest see on täiesti mõistuse ja terve mõistuse vastane ning kuidas saab see maailmas eksisteerida?

Taevase Malchuti ikke vastuvõtmise küsimust võib inimene mõista alles siis, kui Looja vastab kõikidele tema südame soovidele. See tähendab, et inimene võib aru saada, et Looja rahuldab teda, et Looja teenib inimest ja annab talle kõik vajaliku. Aga vastupidi, et inimene rahuldab Loojat ja mõtleb alati, kuidas Loojat rõõmustada, et Looja naudiks tema tegusid, nagu on öeldud: "Looja rõõmustab oma tegudest," st Looja teod – loodud olendid – toovad Talle rõõmu; ning siis küsib inimene, mis kasu ma sellest saan, et toon ma Loojale rõõmu valmistan?

Ja see vajadus, kui inimene hakkab tundma, et ta ei suuda töötada Looja nimel, nimetatakse kli-ks, st vajaduseks kellegi järele, kes teda aitaks, et tal tekiks soov töötada Looja nimel. Ja abi, mille ta ülalt saab, nimetatakse Looja abiks ja nimetatakse valguseks. Ja need kaks asja avanevad üksteise järel, mitte samaaegselt. Seetõttu on öeldud: "inimese kuri algus tõuseb tema vastu iga päev", st valgus ja kli ei lõpe ühe päevaga, vaid nagu on öeldud: "münt mündi kaupa koguneb suureks varaks", st kuni kli saab täiusliku vajaduse, et suudaks kogu valgust täiuses vastu võtta.

Selle kohta on öeldud raamatus Zohar (Zohari raamatu eessõna lk 141 ja Sulami kommentaar p 140): "Päev päevale annab sõna edasi, öö ööle avab teadmise", sest enne täielikku parandust, st enne kui parandame oma saamise kelimid Loojale andmise nimel ning mitte isikliku kasu nimel, nimetatakse Malchutit hea ja kurja tundmise puuks, sest Malchut on maailma juhtimine vastavalt inimeste tegudele; ning selle juhtimise tulemusena saame võimelisteks, et parandada oma saamise kelime Loojale andmise nimel ning väärida nautimist ja head saada, mis on meile määratud.

Ja headuse ja kurjuse juhtimine põhjustab meile korduvalt tõuse ja langusi, ning tea, et iga tõus loetakse seepärast eraldi päevaks, aga kõik need ööd – langused, kannatused ja karistused, mis eemaldavad Loojaga ühinemisest – muutuvad paljudeks päevadeks, mis järgnevad üksteisele; ning nüüd, pärast seda kui ööd ja pimedus muutuvad teeneks ja heateoks, lõpeb eraldatus ning kõik kuus tuhat aastat ühinevad üheks suureks päevaks.

Ja selles on tähendus „Päev annab päevale sõna üle“, sest sõna, mis päevad eraldab, saab suureks ülistuseks ja kiidab teda, sest see saab teeneks, ning seetõttu saab kõik üheks Looja päevaks. Sest ainult ühendudes saavad nad võimeliseks, et saada suurt teadmist.

Öeldust järeldub, et ainult languste ja tõusude kaudu, mida nimetatakse „päevad ja ööd“, kui need kogunevad täiusliku mõõduni ja saavad võimeliseks saama suurt teadmist, peab tekkima suur kli ehk suur vajadus. See tuleb languste jõust, kui inimene näeb, et ta vajab iga kord üha enam Loojat, et see aitaks tal välja tulla armastusest iseenda vastu; ja päevast päeva toimuvate tõusude kaudu saab ta iga kord abi, mida nimetatakse valguseks, mis naaseb allikale.

Ja seda nimetatakse, et Looja aitab teda, ning nende kahe asja kaudu omandatakse kli, mis on võimeline saama seda headust ja nautimist, mida Looja soovis anda, ning seda nimetatakse, et ta on saanud paranduse ja ettevalmistuse Looja eesmärgi saavutamiseks – et Tema loodutele naudingut pakkuda.

Aga kõige raskem on töö juures see, et selle kord on selline, et need kaks vastandit on omavahel vastuolus, ja on raske mõista, kuidas mõlemad saavad tõesed olla?

Näiteks minu isand, isa ja õpetaja (Baal HaSulam) kirjutas vaimsest tööst: „Seostada tööd Loojaga ja uskuda, et Looja võtab töö vastu, ega ole oluline, kuidas töö ise välja näeb.“ See tähendab, et oluline ei ole, kas ta töötab täie teadmise ja arusaamisega, vaid kas ta seostab töö Loojaga, see tähendab, kas ta töötab andmise kavatsusega ja Looja võtab tema töö vastu, see tähendab, isegi kui see on lihtsal viisil, ilma igasuguse arusaamise ja mõistmiseta, ainult andmise kavatsusega, ja öeldakse, et igal juhul tuleb uskuda, et Looja kuuleb, isegi kui tema kavatsus ei ole täpselt anmise nimel, aga ta kavatseb rääkida Loojaga; ja siis peab inimene uskuma, et Looja kuuleb tema palvet.

Teisest küljest on raamatus "Targa suu" (2. osa, lk 65) öeldud, et inimene peab püüdlema Looja tunnetamise poole, see tähendab Temaga ühinemise poole, täielikus arusaamises Looja seisundist. See tähendab, et inimene peab liikuma paremal joonel, mis on täiuslikkus, ja palvetama Looja poole ning tänama Loojat, isegi kui ta ei leia endas mingit püüdlust vaimsuse poole. Kuid kuidas saab ta siis Loojat tänada ja öelda, et Looja kuuleb seda, mida ta Talle ütleb, mis tähendab – ta seostab oma töö Loojaga –, Ta võtab tema töö vastu ega ole tähtis, kuidas töö ise välja näeb.

Ja kui ta seostab oma töö Loojaga ning räägib sellest, et mina pöördun Looja poole ja usun, et Ta võib mind aidata, vastates minu palvetele; ja inimene rõõmustab selle üle ning tunneb end ülejäänud rahvast kõrgemana. See tähendab, et ülejäänud inimestel ei ole vaimsusega mingit seost ja tema usub, et Looja annab talle ikkagi tunda puudust vaimsuse järele erinevates ilmingutes, kuid selle eest, et tal on huvi vaimsusest mõeldat ja ei ole tähtis, kas tal see on või ei ole, või viibib ta praegu languse seisundis, see tähendab, ta näeb, et tal ei ole praegu mingit soovi tõusta vaimsele astmele ning langusest väljuda – ta tänab Loojat selle eest, vähemalt juba selle eest, et ta mõtleb vaimsusest, samas kui teistel inimestel ei ole üldse mõtteid vaimsusest.

Kui ta suudab Loojat tänada, siis sellest saab ta rõõmu ning "mitte Tema nimel jõuab Tema nimel tegutsemiseni", ning tänu sellele tõuseb ta oma seisundist ja võib jõuda seisundisse, kus ta isegi unustab languse seisundi, milles ta oli enne, kui ta tegi arvestuse ning hakkas Loojat tänama , ning talle tundub, nagu ta oleks alati selles seisundis olnud.

Ja nii jätkub vastavalt reeglile "hea ühineb heaga", sest tänulikkus, mis tuuakse Loojale, loob inimeses täiuslikkuse tunnet, ning vastavalt rõõmule, mille ta põhjustab, võib ta tõusta vaimsele astmele. Ja loomulikult tuleb öelda, et tee on tõeline ning inimesel ei ole jõudu, et hinnata pühaduse tähtsust, ja iga kokkupuude pühadusega on Looja jaoks lõpmatult olulisem kui kõik materiaalsed asjad.

Materiaalsete naudingute kohta teab inimene, et ta peab tänama Loojat, sest materiaalsed naudingud andis Looja selle jaoks, et neid vastu võttes tunneks inimene naudingut ja innustust. Samal ajal on Tema poolt antud pühadus kui parandus, nagu me õpime on see kadumise ja varjamise kujul.

Aga inimene peab uskuma, et ainult selle eest, milles ta avastab ja näeb tähtsust, saab ta tänulik olla, aga nähtamatut asja, isegi kui see on tähtis, ta ei hinda; eriti see, kes tahab asuda Looja teenimisele, peab uskuma tarkade usuga ja ütlema, et väike kokkupuude pühadusega arvestatakse suureks asjaks. Ja töötama selle nimel, et oleks võimalik selles väikeses asjas rõõmu leida.

Ja see nimetatakse tarkade keeles: "Õnnelik on see, kes on rõõmus oma osa üle", kes lepib vähesega. See tähendab, et isegi väikese asja eest on ta suuteline tänama, justkui oleks saanud suure asja. Seega iga kokkupuude vaimsega, isegi kui see on negatiivne, loetakse positiivseks.

See tähendab, et isegi kui inimene näeb ja tunneb, et tal ei ole vaimseks tööks soovi ega püüdlust – ja see on täiesti negatiivne –, kui ta suudab sellest välja võtta ja näha, et tal on siiski mõte seosest vaimsusega, ning ta tänab ja ülistab Loojat selle eest, et tal on side vaimsega; ning ta näeb, et on inimesi, kellele Looja ei andnud isegi mõtet vaimsest tööst, ja ta usub, et Looja valis tema, et anda talle teadmine, et on olemas vaimne, ja ütleb, et Looja lihtsalt ei andnud talle veel õigust püha töö juurde asuda; ja selles seisundis suudab ta rõõmu tunda, siis see võib ta madalast seisundist välja viia ja pühadusse tuua.

Kuid teisest küljest peab inimene ise tõstma töö väärtust tõe teel, st mida inimesel on tarvis parandada. Nagu on öeldud, peab inimene jõudma täiuslikkuseni, teenima ära 620 (parandust), et tunnetada seisundit, milles hing oli enne kehasse laskumist; ja kuigi see on vastuolus parema joonega, on ka see tõde, ehk täiuslikkus seisneb just selles, et saavutada need parandused, mis on talle pandud.

Õpitust saame aru, mida küsisime keelu kohta õnnistada ligimest rahuga enne, kui on õnnistatud Loojat. Vaimses töös tuleb teada, et iga inimene – see on terve maailm, seega "ligimene" – tähendab "keha", st tal on nefesh klipas "arla’s". "Õnnistada rahuga" tähendab, et ta oleks täiuslikkuse seisundis enne, kui ta õnnistab Loojat, see tähendab, et tema põhiline ülesanne peab olema Looja õnnistamine, st ta teeb kõik Looja pärast ja mitte enda kasu pärast, see aga on nefesh kolmest ebapuhtast klipast. Seetõttu püüab ta esmalt luua kavatsuse, et kõik oleks Looja pärast, ning alles seejärel võib õnnistada ligimest rahuga, st siis ärgitab ta ka ligimest võtma endale kohustuse Looja nimel töötada.

Selgub, et ta õnnistab esmalt Loojat, enne kui õnnistab ligimest rahuga, ehk ta soovib, et Looja au saaks ilmsiks, nagu on öeldud: "Kui Looja õnnistab inimese radu, lepib ta temaga ka tema vaenlased", ja ei tohi olla vastupidi. Seetõttu ongi olemas keeld seista oma ligimese ukse ees.