Milline on andmise töö eest saadav tasu?
Artikkel nr 20, 1988
Meie targad ütlesid (Avot, 2. peatükk:21): „Kui sa oled õppinud palju Toorat, siis saad sa suure tasu ja võid usaldada oma peremeest, et ta maksab sulle töö eest.“ Seega näeme, et peame töötama tasu nimel. Pealegi on olemas eriline käsk, et peame uskuma, et Looja maksab meile meie tasu. Kuid seal, 1. peatükis, ütlesid nad hoopis vastupidist: „Ta ütles: ‘Ärge olge nagu orjad, kes teenivad ravi [suur isand] selle jaoks, et tasu saada. Pigem olge nagu orjad, kes teenivad ravi mitte selle jaoks, et tasu saada.’“ Me peaksime mõistma, kuidas mõlemad väited saavad tõesed olla.
On teada, et iga oks tahab oma juurega sarnaneda. Et meie juur ehk Looja on täieliku rahu seisundis, ei saa loodud olendid teha ainsatki liigutust, kui see ei paranda inimese rahu seisundit. Vastasel juhul valib inimene puhkuse, nagu on kirjutatud teoses „Kümne sefiroti õpetus“ (1. osa, Sisemine vaatlus, 19. punkt): „On teada, et iga oksa loomus on võrdne selle juurega. Seepärast on iga juure sees toimuv tegevus soovitud ja armastatud ning ihaldatud ka oksa poolt ning miski, mida juure sees ei ole, ei meeldi ka oksale… Näiteks me armastame puhkust ja vihkame aktiivset liikumist, kuni selleni välja, et me ei tee ainustki liigutust, kui ainult selle nimel, et puhkust saada.“
Teisisõnu, me ei tee mitte ühtegi liigutust, kui me ei tea, et see liigutus parandab meie puhkust. See tähendab, et seda täiustatud puhkust, mille me saame, nimetatakse „tasuks“. See tähendab, et kui liikumine paneb meid puhkust rohkem nautima, siis võime liikuda. Vastasel juhul jääme liikumatuks.
Mis puudutab tasu, on Tooras selge väide: „Kui te järgite Minu seadusi ja peate Minu käske ning täidate neid, siis annan ma teile vihmad omal ajal ja maa annab oma saagi.“ Miks siis meie targad ütlesid, et peaksime töötama ilma tasuta, mida nimetatakse „mitte selle jaoks, et tasu saada“? See on täielik vastand sellele, mis Tooras kirjas on. Samuti on üks põhitõdedest, et tuleb uskuda tasusse ja karistusse. Miks siis meie targad ütlesid, et inimene peaks töötama mitte selle jaoks, et tasu saada?
Me peaksime mõistma, miks meie targad ütlesid: „Olge nagu orjad, kes teenivad ravi mitte selle jaoks, et tasu saada.“ See näib olevat vastuolus loomise eesmärgiga, sest loomise eesmärk on oma loodutele head teha ning seetõttu lõi Looja olendid vastuvõtvate anumatega, see tähendab, et neil oleks soov ja igatsus õndsust ja naudingut saada.
Miks tuleb siis õndsuse ja naudingute ihalusest loobuda ning püüda üksnes Loojale anda ja mitte oma naudinguiha täitmise järele, kui Tema ise on meile sellise loomuse loonud? Kuidas saavad nad seejärel meile öelda: „Ei, kuigi Ta lõi meid naudingu saamise loomusega, siis on praegu siiski keelatud kasutada neid Kelime [anumaid], mida nimetatakse „iseendale saamise sooviks“?“
Vastus on, et iga oks tahab sarnaneda oma juurega, nagu eespool öeldud, ja kuna Looja on andja, siis seal, kus inimene peab ise midagi saama, tekib häbi küsimus. Et häbi parandada, loodi parandus, mida nimetatakse „saamiseks, et anda“. Sellest tulenevalt, kui öeldakse, et on keelatud saada iseenda jaoks, ei ole selle põhjuseks see, et nautimine oleks keelatud. Pigem on see parandus: kui inimene saab naudingu, siis et ta on naudingut vastu võttes andjast erinev, tunneb ta naudingut vastu võttes ebamugavust.
Kui aga inimene saab naudingut sellepärast, et soovib Kõrgemat rõõmustada, siis selle kaudu saavutab ta vormi sarnasuse. Sel ajal on tal naudingut vastu võttes kaks asja: 1) naudingut vastu võttes ei kaugene ta Loojast, 2) ta ei tunne naudingut vastu võttes mingit puudust.
Järelikult on iseenda jaoks saamise keeld loodute huvides, mitte sellepärast, et Looja vajaks, et Talle osutataks või Teda armastataks. Kõik on ainult loodute huvides, kes saavad Temalt naudingut, ning et naudingus oleks täielikkus.
Maailma parandamiseks loodi kaks süsteemi: 1) ABYA de Kedusha [pühadus], kus on vaid saamine andmise eesmärgil, 2) ABYA de Tuma [ebapuhtus], kus on saamine saamise nimel.
Seetõttu, enne kui inimene parandab oma tegevused, et need oleksid andmise nimel, toidab teda see, mida ta on ABYA de Tuma-st tõmmanud. Nüüd võime mõista, mida küsisime: me peaksime uskuma tasusse ja karistusse, kuid meid kästakse töötada mitte selle jaoks, et tasu saada, see tähendab töötada üldse ilma tasuta. Vastus on, et Looja soovib anda, sest see oli Tema eesmärk—oma loodutele head teha. Siiski oli parandus: “et tuua päevavalgele Tema tegude täiuslikkus,” et me töötaksime mitte selle jaoks, et tasu saada. Ainult selles paranduses, tasu mittesaamises, peame tegema suuri pingutusi ja palju tööd, sest see on meie loomusele vastupidine. Ainult Toora ja Mitzvoti [käskude/ heade tegude] Segula [vägi/teeneksus/voorus] kaudu võime me saada tasustatud nende Kelimidega, mida nimetatakse “andmise anumateks”.
Meie tasu seisneb selles, et peaksime uskuma tasusse ja karistusse. See tähendab, et kui me täidame Toorat ja Mitzvoti, saame tasuks andmise anumad. Kui me ei täida Toorat ja Mitzvoti, jääme vastuvõtmise anumatesse, mis ei suuda pühaduses midagi teha. Kuidas siis oleks võimalik vastu võtta rõõmu ja naudingut, mida Looja meile anda tahab?
Seega, niipea kui me hakkame andmise teele minema, hakkab keha vastu seisma ning me peame uskuma meie tarkade sõnu, kes ütlesid: „Kes ennast puhastama tuleb – teda aidatakse,” ja ka selles, mida meie targad ütlesid, et Looja ütles: „Ma olen loonud kurja kalduvuse; Ma olen loonud Toora kui maitseaine,” sest Toora kaudu „parandab teda selles olev valgus.” Me peaksime uskuma, et Looja annab meile selle tasu vastutasuks meie töö eest Toora ja Mitzvoti nimel. Nii ei teki vastuolu selles, mida nad ütlevad – et peame uskuma tasusse ja karistusse – ning selles, mida nad ütlevad teiselt poolt – et peame olema nagu „orjad, kes teenivad rabi mitte tasu saamise nimel.”
Vastus on, et me peaksime töötama mitte tasu saamise nimel ja see on meie loomusele vastupidine ning me ei suuda end sellisel viisil parandada, siis sellepärast öeldi: „Inimese kalduvus võidab teda iga päev. Kui ei oleks Looja abi, ei suudaks ta sellest üle olla.” Seega saab vaid Looja teda aidata, andes talle andmise anumad. See ongi see tasu, mida inimene peaks paluma, et Ta talle annaks, sest inimene ei suuda enda jõul andmise anumaid saada.
Veelgi enam, tuleb uskuda, et Looja annab meile selle jõu, sest sageli inimene vaevleb ja pingutab, et saada andmise anumad, kuid paranduse seisukohalt, millest inimene aru ei saa, juhtub mõnikord, et inimene alustab seda andmise tööd, kuid näeb hoopis vastupidist – et ta langeb tagasi. See tähendab, et nüüd, kui ta on alustanud andmise tööd, on ta muutunud materiaalsemaks, see tähendab, et enda jaoks saamise soov töötab temas veelgi jõulisemalt.
Sellest järeldub, et ta näeb, kuidas saamise soov töötab temas iga kord üha jõulisemalt, kuni inimene langeb meeleheitesse ja ütleb, et ta näeb, et tal ei ole mingit võimalust kunagi andmise soovi pälvida. Sel hetkel ütleb ta: „Ma olen töötanud asjata. See tähendab, ma arvasin, et saan selle pälvida oma tööga Tooras ja Mitzvotis ning see saab olema mulle kingituseks – et saan selle, mida olen kogu aeg lootnud, st Loojale rahulolu pakkuda ja enesearmastusest väljuda. Kuid nüüd näen, et see ei ole minu jaoks võimalik, sest olen materiaalsem kui teised inimesed. Oma töö alguses arvasin, et ma ei ole nii sügavas enesearmastuses, seega arvasin, et see töö – andmise kavatsuse saavutamine – võtab aega nagu iga teisegi eriala omandamine. Ei ole lihtne ametit õppida ja see nõuab palju õppimist, kuni inimene omandab selle, mida õpib, olenemata käsitööst – puusepatöö või lukksepatöö, või isegi meditsiin ja nii edasi. Kõik need vajavad aega. Mõned ametid vajavad õppimiseks kolm aastat, või viis aastat, kuid meil on kannatust, et selle ajani oodata. Sellega suudab inimene töötada, sest näeb, kuidas ta iga päev areneb, seega saab aru, et tuleb aeg, kui kolmanda või viienda aasta lõpus saab ta diplomi ning võib oma erialal tööle asuda.”
Kuid andmise töös näeb ta, et ta taandub iga päevaga. Võib mööduda aasta või kaks ja ta näeb, et ta ei ole sammugi edasi liikunud. Sel hetkel langeb ta meeleheitesse ja ütleb, et ta ei suuda kunagi saada diplomit selle eest, et ta töötab selle nimel, et anda. Loomulikult ei saa ta Toorat vastu võtta, sest sinna võetakse vastu ainult ustavad inimesed, kes ei riku Toorat, mis neile antakse. Sest ta näeb, et ta ei saa diplomit selle eest, et ta töötab Lishma (Tema pärast), ei saa ta kunagi tasuks Toora saladusi, nagu meie targad ütlesid: „See, kes õpib Toorat Lishma, sellele näidatakse Toora saladusi.“
Sel põhjusel soovib ta kogukonnast põgeneda. Meie targad ütlesid selle seisundi kohta, et inimene peab end tugevdama ja uskuma, et „Sa võid usaldada oma peremeest, et ta maksab sulle sinu töö eest palka.“ See tähendab, et kui inimene pingutab Toora ja Mitzvoti täitmises, et saada tasuks andmise jõud, ei tohiks ta pöörata tähelepanu oma pidurdunud edenemisele. Ta peab uskuma, et kui inimene pingutab, et saada tasuks andmise astjad, siis kindlasti Looja annab talle need. Järelikult on see tasu, mida me oma töö eest palume: saada võime töötada ilma tasuta, vaid sellepärast, et „Tema on suur ja valitsev.“
Selle põhjal peaksime tõlgendama, mis on kirjutatud (palves „Olgu meele järele“ enne psalme): „Anna mulle kingituste varalaekast.“ See tähendab, et me palvetame ja ütleme palveid sooviga, et me ei küsi ainult tasu, vaid tahame ka, et Sina annaksid meile kingituste varalaekast. Me peame aru saama, et on teada, et inimene peab kõike tegema mitte selle jaoks, et tasu saada.
Kuid peaksime tõlgendama, et tahame, et Sina annaksid meile küllust kingituste varalaekast, sest kui me sealt küllust saame, siis suudame töötada niisama, mitte selle jaoks, et tasu saada. Samamoodi, kui keegi vajab tervenemist, palume Loojalt, et Ta saadaks tervist tervenemiste varalaekast. Või kui keegi vajab jõudu, siis ta palub, et talle saadetakse jõudu tugevuste varalaekast.
Seepärast see, kes soovib saada jõudu ülevalt, et ta suudaks tasuta töötada, ilma igasuguse tasuta, palub Loojalt, et Ta annaks talle jõudu „kingituste varalaekast“, tähendab, et talle antakse jõudu, mis on tema jaoks suur kingitus – võime teha asju tasuta. Ta peab seda kingituseks, nagu on kirjutatud: „Nii nagu mina olen tasuta, nii olete ka teie tasuta.“
Nüüd saame tõlgendada, mis on kirjutatud (Psalmid 121): „Ma tõstan oma silmad mägede poole, kust mulle abi tuleb! Abi tuleb mulle Jehoova käest, kes on teinud taeva ja maa!” Me peaksime mõistma Taaveti küsimust: „Kust tuleb mulle abi?” ja seejärel tema järeldust, et „Abi tuleb mulle Jehoova käest” Kuid iga usklik juut ütleb, et inimesel ei ole muud kohta, kust abi saada kui Looja, siis milles on siin uudsus?
Ülaltoodut tuleks tõlgendada nii, et see tuleb meile rääkima, et selle jaoks, et saada naudingut ja rõõmu, ei puudu meil midagi peale andmise anumate, sest siis saab meil olema vormi sarnasus Loojaga, nagu öeldakse: „Nii nagu Tema on armuline, olge teiegi armulised.” Siis oleme naudingu ja rõõmu vastuvõtmiseks sobilikud.
Sel põhjusel tuleks tõlgendada vastavalt teada-tuntud reeglile, et kogu loodu, mida me nimetame „looduks”, on vaid enda tarbeks saamise soov, mis loodi eimillestki olemisest. See tähendab, et Looja puhul peaksime ütlema, et Tema on andja ja kinkija. Aga saamine on uus asi, mille Looja lõi mitte millestki. See tähendab, et „mitte miski” tähendab, et seal ei ole saamist. Sellepärast ongi kirjutatud „eimiski”, mis tähendab, et Looja saab ainult anda. Kui inimene suudab jõuda selle seisundini, mida nimetatakse „eimillekski”, siis „tuleb minu abi”. Sel ajal on inimene valmis naudingut ja rõõmu saama.
See on sõnade „Abi tuleb mulle Jehoova käest, kes on teinud taeva ja maa!” tähendus. Siin ta tõlgendab „puudumise” tähendust – see tähendab vastupidist vastuvõtmisele, ehk andmist. See on sõnade „taeva ja maa Looja” tähendus. See tähendab, et Ta on teinud taeva ja maa, see tähendab, et Ta on andnud ja loonud taeva ja maa. Kui inimene saavutab „puudumise” seisundi, mida nimetatakse „andmise jõud”, siis on ta sobilik naudingut ja rõõmu saama, sest Looja poolt ei puudu midagi peale Kelimi—ehk et alumine suudaks vastu võtta.
See on sõnade „kust mulle abi tuleb?” mõte. On kirjutatud, et ei tohi arvata, et midagi suurt oleks puudu, et seda naudingut ja rõõmu saada, mida Looja tahab loodutele anda. See tähendab, kui inimene pingutab, et täita eesmärki, mille jaoks ta loodi, kuid näeb, et ta ei ole ikka tõusnud kõrgemale tasemele, kui ta oli üheksa-aastaselt, ja ta mõistab Looja tööd samal viisil nagu siis, kui ta oli üheksa, kui ta uurib põhjust, ütleb ta: „Ilmselt olen sündinud andetuna ja mul ei ole jõudu ennast ületada. Kui mul oleks rohkem andeid, oleksin üllam ja saavutaksin täielikkuse.”
Järelikult arvab ta, et tal on palju asju puudu. Kuid tegelikult ei puudu inimesel midagi peale vormi sarnasuse, mida nimetatakse „andmise anumateks”, nagu on kirjutatud: „Nii nagu Tema on armuline, olge teiegi armuslised,” sest andmine ongi „puudumine”.
Seda ta tahab meile öelda, kui ütleb: „Kust mulle abi tuleb?”, et meil puudub vaid see ja mitte mingid anded ega üllus. Vaid „Minu abi tuleb Issandalt,” sest Looja lõi taeva ja maa selle jaoks, et see inimestele anda. Seda ma vajan, et Looja aitaks mul saavutada, sest see on Kli [anum]. Kui inimesel on see Kli, mida nimetatakse „andmise anumaks”, siis saabub valgus iseenesest, sest see oligi loomise eesmärk—oma loodutele head teha.