Mida tähendab “Kiitke Issandat, kõik rahvad” vaimses töös?

Artikkel nr 25, 1990

On kirjutatud (Psalmid 117): „Kiitke Issandat, kõik paganad,ülistage teda, kõik rahvahõimud! Sest võimsaks on saanud tema heldus meie üle ja Issanda ustavus kestab igavesti. Halleluuja!“ Me peaksime mõistma, miks kõik rahvad peavad Loojat kiitma, sest on kirjutatud: „tema heldus meie üle ja Issanda ustavus kestab igavesti.“ Paistab, et see peaks olema vastupidi, et kui ollakse armuline Iisraeli rahva vastu, peaksid rahvad Looja peale vihased olema. Siiski on siin kirjas: „Kiitke Issandat,... kõik rahvahõimud, sest tema heldus meie üle kestab igavesti.“ Kas see saab nii olla?

Me peaksime seda tõlgendama vastavalt tööle. Kui räägime ühest inimesest, sest iga inimene on väike maailm, nagu Zoharis on kirjutatud, siis inimeses on olemas „maailma rahvaste“ omadus ja on „Iisraeli“ omadus ning Iisrael on inimese sees pagenduses ja maailma rahvaste võimu all.

Teisisõnu, on teada, et Iisrael tähendab Yashar-El [otse Looja poole], see tähendab, et ta soovib, et kõik tema teod oleksid otse Looja nimel, et kõik oleks Looja nimel. Kuid maailma rahvaste mõtted käivad vaid enda kasu ümber, nagu on teada, et igal rahval on oma soov. Need valitsevad inimese sees olevat Iisraeli ega lase Iisraelil teha seda, mida Iisrael peab tegema. Selle asemel surub iga rahvas iga kord inimesele peale oma isoovi, et ta teeks nii, nagu tema tahab. Seda nimetatakse „Iisraeli rahva pagenduseks“.

Siiski peame teadma ja uskuma, et kõik, mida inimene saab saamise anumates vastu võtta, ei ole rohkem kui väike valgus võrreldes selle naudingu valgusega, mis on riietatud vaimsusesse ja mida saadakse andmise anumates. Ometigi ütlesid meie targad reegli: "Inimene ei sure, kui pool tema soovidest on tema käes."

See tähendab, et maailmas ei ole inimest, kes saaks öelda, et ta on maailma kõige õnnelikum inimene, vastavalt reeglile: "Kel on sada, tahab kahte sadat." Seetõttu ei ole maailmas ühtegi inimest, kes oleks muretu, puhkeolekus või rahus. Pigem on igal ühel oma puudujääk, nagu on kirjutatud: "Kadedus, iha ja au viivad inimese maailmast välja."

Järelikult kannatab lõpuks iga inimene, sest ta ei saa oma puudujääke rahuldada. Aga see, keda on premeeritud ja saab Loojalt andmise anumad, võtab nende Kelimidega vastu naudingu ja mõnu, mille Looja on loodutele loonud, ja siis elab inimene maailmas, mis on täiesti hea. Nagu ütlesid meie targad (Avot, 6. peatükk:1): "Rabi Meir ütleb: 'Igaüks, kes tegeleb Tooraga Lishma [Tema nimel], saab selle eest palju asju. Veelgi enam, kogu maailm on tema jaoks seda väärt.'"

Teisisõnu, ta näeb, kuidas maailm on tema jaoks seda väärt, sest kui inimene võtab kõik vastu andmise anumates, mis on vormi võrdsus, mida nimetatakse Dvekutiks [liitumine], mida nimetatakse Lishmaks, siis antakse talle naudingu ja heaolu valgus, mis on loomise mõttes, mida nimetatakse "Tema sooviks Oma loodutele head teha", vastavalt Tema võimele.

See on kirjeldatud essees Matan Torah [„Toora andmine”] (6. punkt): „Meie targad ütlevad, et maailm loodi ainult Toora ja Mitzvoti järgimiseks. See tähendab, Looja eesmärk alates hetkest, mil Ta lõi Oma loodud, teistele Oma jumalikkust avaldada. Seda seetõttu, et Tema jumalikkuse avalikustamine jõuab looduni meeldiva küllusena, mis üha kasvab, kuni jõuab soovitud mõõduni. Ja sel viisil tõuseb alandlik tõelise äratundmisega ning saab Tema tõllaks ja klammerdub Tema külge, kuni saavutab oma lõpliku täiuse.”

Sellest tuleneb, et kui inimene on pälvinud andmise anumad, premeeritakse teda rõõmu ja naudinguga, mis oli loomise mõttes. Seda nimetatakse: „Kui Issand leiab mehe teed meeldivad olevat, siis teevad tema vaenlasedki temaga rahu.” Rabi Yehoshua Ben Levi tõlgendab: „See on madu” (Jeruusalemma Talmud, Terumot 8:3). Madu on kuri loomus, kes vastutab seitsmekümne rahva eest. Nagu öeldud, takistab inimese kehas olev rahvaste omadus tal rõõmust ja naudingust osa saada.

Sellest tuleneb, et kui inimene saab rõõmu ja naudingut, on ka saamise anumad rahul, sest ta kasutab neid andmiseks. Seetõttu saavad ka nemad rõõmu ja naudingu osaliseks. Seda nimetatakse: „Kui Issand leiab mehe teed meeldivad olevat”, ehk kui inimene tegutseb ainult Looja nimel, mida nimetatakse „Lishmas tegutsemiseks”. Siis premeeritakse teda paljude asjadega, nagu ütleb rabi Meir.

Sel põhjusel peavad inimese kehas olevad rahvad samuti Loojat kiitma, sest nad saavad nüüd osa rõõmust ja naudingust sellega, et inimene on pälvinud andmise anumad, mida nimetatakse „Hesedi anumaiks [halastus]”. See ongi sõnade tähendus: „Kiitke Issandat, kõik rahvad, ülistage Teda, kõik rahvahulgad.” Aga miks peaksid nad Loojat kiitma? „sest Tema halastus valitseb meie üle.”

See tähendab, et Hesedi Kelimid said saamise kelimidest võitu. Ja kes andis jõu, et Hesed saaks võidu? Ainult Looja andis selle, nagu meie targad on öelnud: „Inimese kalduvus võidab teda iga päev. Kui Looja ei aita teda, ei suuda ta sellest jagu saada.”

Järelikult peaksid ka rahvad Loojat kiitma „sest tema halastus on olnud meie üle võidukas.” Meid on premeeritud Looja halastusega ning tänu sellele näeme nüüd „Issanda tõde,” see tähendab tõde, et Looja valvab maailma heatahtliku ja head tegeva juhtimisega, mis on nüüd kõigile rahvastele ilmsiks saanud.

Sellest järeldub, et inimese vaenlased, st kuri kalduvus, mida nimetatakse „vaenlaseks,” nagu on kirjutatud: „Kui su vaenlane on näljane, toida teda leivaga,” viitab kurjale kalduvusele, nagu meie tarkade sõnul kuningas Saalomon nimetas kurja kalduvust „vaenlaseks,” et temaga rahu sõlmida. Seda nimetatakse: „Ja armasta Issandat, oma Jumalat, kõigest oma südamest, mõlema kalduvusega,” see tähendab nii hea kui kurja kalduvusega. Kui inimese saavad kelimid saavad jõu vastu võtta selle nimel, et anda, siis teenib ta sel hetkel Loojat ka kurja kalduvusega. See tähendab, et ka kuri kalduvus armastab Loojat, sest ka tema saab naudingu ja heaolu osaliseks.

Sellepärast on kirjutatud „ja Issanda tõde,” nagu ta seletab „Kümne Sefiroti õpetuses” kolmeteistkümnenda Dikna paranduse seitsmenda paranduse kohta, mida nimetatakse „ja tõde.” See kannab nime „ja tõde,” sest selles paranduses saab kõigile ilmsiks, et see on tõde, et selline oli loomise eesmärk: Oma loodutele head teha.

Seega järeldub, et töös peaksime tõlgendama seda, mida Zohar ütleb, et kõigil rahvastel on nende kohal minister, kuid Iisraeli rahva üle valitseb ainult Looja, sest Iisraeli rahvas on Issanda osa, sest maailma rahvad võtavad vastu endale, nagu on kirjutatud Zoharis salmi kohta: “Rahvaste headus on patt, sest kogu hea, mida nad teevad, teevad nad iseenda jaoks.” See tähendab, et kõik, mida nad teevad, on ainult nende enda hüvanguks.

Seda nimetatakse “seitsmekümneks rahvaks”, mis tähendab “seitsmekümmend valitsejat”, kus igal rahval on oma eriline soov. Seda nimetatakse üldiselt “kurjaks kalduvuseks”, sest see põhjustab inimese Loojast eraldumist. Seda peetakse ministrite valitsemiseks maailma rahvaste üle. Teisisõnu, nad ei tunne, et on olemas Looja, kes maailma juhib.

Seevastu Iisraeli omadus, mis tähendab Yashar-El [otse Loojani], tunneb, et nemad on Looja osa, sest kõik nende teod on Looja nimel ja mitte iseenda pärast. Seda peetakse selleks, et Looja võttis Iisraeli rahva endale osaks ja ükski minister ei valitse nende üle. Teisisõnu, see, kes astub Iisraeli omadusse, ütleb, et ainult Looja valitseb teda ja mitte ükski teine jõud.

See tähendab, et nii tõusud kui ka mõõnad – kõike teeb Looja. Nagu on öeldud (Sabati hommikupalves): “Jumal, kõigi tegude Isand.” See tähendab, et kõik, mida inimene teeb, seal on Looja Täideviija. Nagu Baal HaSulam ütles, peaks inimene enne iga tegu ütlema, et kõik sõltub temast endast, nagu meie targad on öelnud: “Kui mitte mina enda jaoks, siis kes minu jaoks?” mis tähendab, et inimene teeb kõik. Kuid pärast tegu peaks ta ütlema, et Looja teeb kõik, sest Tema on kõigi tegude Isand.

Eeltoodu põhjal peaksime tõlgendama seda, mis on kirjutatud (Psalmid 89:6,7): “Ja taevad tunnistavad su imetegusid, Issand, ja sinu ustavust pühade koguduses. Sest kes on pilvedes Issanda taoline? Kes on Issanda sarnane Jumala laste seas?” Me peaksime mõistma, kuidas see meid puudutab, et taevad on tänulikud Looja tegude eest, sest peamine, mida peame teadma, on see, mida meie peame tegema.

Töös peaksime tõlgendama, et “taevas” ja “maa” on kaks seisundit, milles inimene viibib: 1) Tõusu seisundis arvatakse, et inimene on “taevas”. See tähendab, et taevast nimetatakse “andjaks”, siis kui inimene on tõusmise seisundis, tähendab see, et ta soovib Loojale anda. Seda peetakse nii, et kõik tema teod on Looja nimel. 2) Kui inimene langeb ja kukub maa peale, siis “maa” on saamise omadus. Teisisõnu, inimene on langenud seisundisse, kus ta ei suuda midagi teha, välja arvatud juhul, kui see rahuldab tema saamise soovi. Seda nimetatakse “maaks”.

Eeltoodu kohaselt peaks inimene uskuma, et Looja teeb kõik. See tähendab, et kui inimene on oma saamise soovist üle saanud ja töötab ainult Looja nimel, öeldakse: “Ja taevad tunnistavad su imetegusid, Issand” See tähendab, et see tegu on tõesti imeline, sest loomupäraselt ei suuda inimene teha midagi, mis ei ole tema enda kasuks. Aga nüüd on Looja ta taevasse tõstnud.

On kirjutatud: “Ja need inimesed tänavad,” need, kes on nüüd “taeva” seisundis, tänavad Loojat, sest see töö on tehtud ainult Looja poolt ja mitte inimese enda poolt, sest inimene ei ole võimeline tegema midagi, mis ei puudutaks tema enda kasu, sest ta on loodud sellise loomusega.

“Sinu ustavus ka pühade koguduses.” See tähendab, et usk, mis on koguduses, need, kes nüüd tunnevad, et nad on pühad, nagu on kirjutatud: “Te olete pühad, sest mina olen püha.” See tähendab, et nii nagu Looja tahab anda, nii peaks inimesel olema ainult soov anda, nagu on kirjutatud: “Sinu ustavus ka pühade koguduses,” et seegi tuleb Looja imedest—et neid on tasustatud usuga ning seetõttu peetakse neid pühade koguduseks. Siin on kahekordne tähendus [heebrea keeles].

On kirjutatud: „Sest kes on taevas.” See tähendab, et keegi, kes on taevas, kes pälvis olla taevas, see tähendab andmise soovis, mida nimetatakse „taevaks”, „on võrreldav Sinuga?” See tundub arusaamatu, sest sõnasõnaliselt peaks salm ütlema: „Sest kes taevas on võrreldav Issandaga.” Kas keegi võib eksida ja arvata, et keegi hindab end Loojaga sarnaseks?

Töös tuleks tõlgendada, et kirjutatu ütleb meile, et inimene ei tohiks arvata, et see ületamine, töö ja vaev, mille ta on andnud, on muutunud taevase kvaliteediga olendiks — andjaks. Sellel inimesel ei olnud sellega midagi pistmist, see oli Looja, kes aitas inimesel ennast isekusest välja tõmmata andmise soovi, Looja nimel andmise, poole.

Seepeale ütleb salm selle kohta: „Kes on Issanda sarnane Jumala laste seas??” Teisisõnu, need tugevad ja vägevad inimesed ei tohiks arvata, et neil oli jõudu oma kurjust ületada tänu omaenda jõule. Pigem tuli kõik Looja väest, nagu on kirjutatud: „Kes on nagu Issand?” suutes ületada kurja ilma Looja abita.

Ometi on kirjutatud: „Ennast puhastama tulnut aidatakse,” mis viitab sellele, et inimese töö tõepoolest aitas Loojat, luues võimaluse abi andmiseks, miks siis öeldakse, et kõike teeb Looja? Tuleks tõlgendada meie tarkade sõnu: „Kes tuleb puhastuma.” See tähendab, et kui näeme, et inimene tuli ise puhastuma, mis on ärkamine altpoolt, siis sellele vastatakse: „Teda aidatakse.”

See tähendab, et asjaolu, et ta on tulnud puhastuma, tuleb ülevalt tulevast abist. Vastasel juhul ta ei tuleks puhastuma. Järelikult ka asjaolu, et ta tuli puhastuma, tuleb Loojalt ja mitte loodud olendilt. See on vastuolus inimliku mõistusega, sest ühelt poolt ütleme: „Kes tuleb puhastuma“, mis tähendab, et inimene saab ise valida, mida teha, ja teiselt poolt ütleme, et Looja teeb kõik, nii et need väited on omavahel vastuolus.

Maimonides kirjutab oma kommentaaris Mišnale (Avot, peatükk 3:15): „Kõik on ette nähtud; kõik on Loojale ette teada ja selge ning luba on antud. Sellegipoolest on inimesel võim valida head või halba. Teisisõnu, inimesel on vaba valik. Looja teadmine, et Ta teab kõike ette, ei kohusta inimest kuidagi. Kuigi see on meie arusaamise ja taipamise järgi võimatu, ei ole Looja teadmine sama, mis meie teadmine. Nende vahel ei ole mingit sarnasust, sest Tema ja Tema teadmine on üks. Nii nagu me ei saavuta oma piiratud mõistusega Looja olemasolu, nii me ei saavuta ka Tema teadmist.“

Seega näeme, et Maimonidese sõnade järgi ei ole meie arusaamises võimalik mõista neid kahte eelmainitud asja, mis on omavahel vastuolus. Baal HaSulam ütles, et kuigi need on vastuolus, on see enne, kui inimest isikliku Juhtimisega tasustatakse. Kuid pärast seda, kui ta on saanud isiklikuJuhtimise, võib ta mõista, et see ei ole vasturääkivus. Kuid välise mõistusega on seda võimatu mõista.

See tähendab, et tasu ja karistuse ning isikliku Juhtimise vahel on vastuolu, kuid kõige suhtes peame minema mõistusest kõrgemale ja tegema mõlemat. Nagu näeme Zohari sõnades (Tazria, punkt 6), „‘Sest ta hind on palju parem kui pärlid.’ Ta küsib: ‘Selle asemel, et öelda ‘väärtus’, et teda on raskem osta kui pärleid, miks öeldakse ‘hind’?’ Ta vastab: ‘Kõik need, kes ei liitu temaga täielikult ega ole temaga terved, müüb ta maha ja annab teistele rahvastele. Nagu sa ütled: ‘Ja Iisraeli lapsed jätsid Issanda maha’ ning Ta müüs nad Sisera kätte. Ja siis on kõik kaugel neist kõrgetest ja pühadest pärlitest, mis on Toora saladused ja sisemus, sest neil ei ole selles mingit osa.’’”

Järelikult räägib ta siin tasust ja karistusest. See tähendab, et töös peaksime tõlgendama, et kui inimene saab ülalt mingit äratust ega oska seda tõusu seisundit hoida, sest ta ei hinda seda piisavalt, kui ta Kuninga kutsel natuke Kedushasse [pühadusse] pääseb, siis Kedusha müüb inimese teistele rahvastele. See tähendab, et siis valitsevad teda teiste rahvaste mõtted ja soovid. Järelikult peaks inimene ühelt poolt ütlema: „Kõik on Juhtimise all,” kuid teiselt poolt on tasu ja karistus. Kuid see on nii nagu Maimonidese sõnades.