Mida tähendab “maa peal seisis redel, mille ots ulatus taevasse” töös?

Artikkel nr. 9, 1990

Zohar ütleb (VaYetze, punkt 52): „ja vaata, maa peal seisis redel,”. Mis on redel? See on aste, millest sõltuvad kõik teised astmed, see tähendab Nukva [aramea keeles naissoost], kes on kõigi astmete värav. (Ja punktis 53): Vaata seal, “‘ ja ennäe, Jumala inglid astusid sedamööda üles ja alla.”(1Ms 28:12) Need on kõikide rahvaste ülevaatajad, kes tõusevad ja laskuvad sellel redelil. Ja kui Iisrael patustab, alandatakse redel ja need ülevaatajad tõusevad üles. Kui Iisrael parandab oma teod, tõuseb redel üles ja kõik ülevaatajad laskuvad alla ning nende valitsemine tühistatakse. Kõik sõltub sellest redelist.”

Me peaksime mõistma eeltoodut töö seisukohalt: 1) Miks sõltub kõik redelist, nii et kui Iisrael patustab, redel alandatakse, ja kui Iisrael oma teod parandab, tõuseb redel üles? 2) Mida tähendab, et redel tõuseb üles või laskub alla? Mida see meile töö seisukohalt õpetab?

On teada, et inimene peaks püüdma saavutada Dvekuti [kinnituse] astet Loojaga, mis on vormi võrdsus. Kui inimene on saanud Loojaga Dvekuti osaliseks, siis vaata esseed „Kõne Zohari lõpetamiseks”: „Nüüd võime mõista selle teenet, kes on selle taasühinemisega pärjatud. See tähendab, et ta on saanud Loojaga vormi võrdsuse läbi selle, et pööras enda olemusse juurdunud saamise soovi, Toora ja Mitzvoti [käskude/heast tegude] jõul, ümber. Just see eristas teda Tema olemusest ning muudeti andmise sooviks. Järelikult on inimene nagu organ, mis kunagi kehast ära lõigati ja nüüd on taas kehaga ühendatud: ta teab jälle ülejäänud keha mõtteid, nagu ta teadis enne kehast eemaldamist. Nii on ka hingega: pärast seda, kui ta on saanud Temaga võrdsuse, teab ta taas Tema mõtteid nii, nagu ta teadis enne eraldumist. Siis täitub salm ‘Tunne Issandat!’, sest inimene on pärjatud täieliku teadmisega, mis on jumalik teadmine. Samuti saab ta osaliseks kogu Toora saladustele, sest Tema mõtted ongi Toora saladused.”

Et inimene suudaks saavutada vormi võrdsust, ning et see on väga raske asi, sest see on vastuolus looduse endaga, mille Looja on loonud, nagu me oleme õppinud, et selle jaoks, et loodud olendid saaksid nautida seda rõõmu ja heameelt, mida Ta soovib neile anda – see oli maailma loomise põhjus, sest Ta tahab oma loodutele head teha – ning ilma soovi ja igatsuseta ei saa inimene nautida, siis loomise tuum, mille Ta lõi olematusest, on soov iseenese jaoks saada. See on täielikus vormi vastuolus Loojaga, kelle soov on loodutele anda. Seetõttu oli paranduseks Tzimtzum [kitsendus] ja varjamine, kus inimene peab esmalt uskuma Loojasse, ja alles siis saame rääkida töötamisest Looja nimel, mitte isiklikul eesmärgil.

Usus on palju erinevaid tasandeid. Nagu ta kirjutab “Kümne sefiroti õpetuse sissejuhatuses” (14. punkt), on olemas osaline usk ja on olemas täielik usk. Seetõttu sõltub inimese peamine töö selles, et ta suudaks end tühistada ja võtta vastu taevariigi ikke, lähtuvalt sellest kuivõrd ta hindab Looja suurust. Nagu on kirjutatud Zoharis, peaks hirm olema eelkõige sellepärast, et Tema on suur ja valitsev. See tähendab, et inimene peaks järgima Toorat ja Mitzvoti, et suurt Kuningat teenida. Seega on inimese peamine töö püüelda täieliku usu poole, sest alles siis, kui ta teab, et tal on suur Kuningas, tühistub tema keha Tema ees ja tal on suur rõõm suurt Kuningat teenida.

Zoharis peetakse seda tööd inimese püha töö tegemiseks, et “tõsta Shechina [jumalik kohalolu] põrmust.” Selichotis [andestuspalvetes] on kirjutatud: “Ma meenutan Jumalat ja nutan, kui näen iga linnaehitist oma alusel, aga Jumala linna langetatuna allilma.” “Jumala linn” on taevariik ja see on loodute seas äärmises madaluses. Loomulikult, kui see on madalal, kuidas on võimalik madalal oleva kuninga heaks töötada? Kuid kui kuningas on suur kuningas, siis vastavalt kuninga olulisusele ja suurusele on inimesel soovi teda teenida ning tühistada oma huvid, et kuningale kasu tuua.

Nüüd võime mõista, et inimese töö seisneb eelkõige selles, et saavutada usk, et tal on suur Kuningas. Seda nimetatakse, et Shechina on Gadlutis [suursuses/täiskasvanuelus]. Sellest järeldub, et inimese töö on “tõsta Shechina põrmust.” Siis võivad kõik tema teod olla andmise nimel. Kui inimene ei tööta Toora ja Mitzvotiga selle nimel, et tõsta Shechina põrmust — ning taevariik on tema jaoks sama tähtis kui tolm — siis saab Sitra Achra [teine pool]  kontrollida Iisraeli kvaliteeti ja sunnib inimest töötama rumala vana kuninga, mitte Kõigi Kuningate Kuninga nimel.

Sellest järeldub, et inimese peamine töö on suunatud kavatsusele ja eesmärgile — mida inimene soovib Toora ja Mitzvotiga tegeledes saavutada. Sellele on vastuseks, et inimese peamine töö on kurja kalduvusega, mis tuleb Sitra Achra kontrolli alt, mis seisneb usu puuduses Looja suurusesse. Zohari sõnadega öeldes nimetatakse seda “Shechina tõstmiseks põrmust,” nagu meie targad ütlesid: “Habakkuk tuli ja asetas kõik ühele: õiglane elab oma usu läbi” (Makot 24).

Zohari sõnadest lähtudes kutsutakse usku Malchutiks ja Malchutit kutsutakse “hirmuks”. Nagu meie targad ütlesid: “Mida Issand, su Jumal, sinult nõuab? Ainult et sa Teda kardaksid.” See tähendab, et inimene peab teadma, et Looja teenimises edasiliikumiseks ei vaja ta midagi muud kui hirmu, mida nimetatakse “usuks”. Nagu meie targad ütlesid (Berachot 6): “Iga inimene, kellel on taeva ees hirm, tema sõnu võetakse kuulda.”

Sõna-sõnalt rääkides on seda raske mõista. Oli ju Iisraelis palju õigeid, miks Ta siis neid ei uuendanud? Sest kellel on taeva kartus, tema sõnu kuulatakse. Kuid töös peaksime tõlgendama, et need sõnad öeldi üksikisiku kohta iseenda suhtes, kui ta näeb, et kõike, mida ta oma kehale ütleb, ei taha see (keha) kuulata. Ta teeb kõik, mis suudab, kuid ta ei suuda keha ületada. Siis ütlevad meie targad talle, et selleks, et keha üle kontrolli võtta, on vaja ainult üht asja: taeva kartust, sest ainult siis, kui tal on taeva kartus, kuulab tema keha tema sõnu.

Ülalöeldu põhjal peaksime tõlgendama Zohari sõnu, kus me küsisime, mida tähendab “Mis on redel? See on aste, millest sõltuvad kõik teised astmed, see tähendab Nukva [aramea keeles: naissoost], kes on värav kõikidele astmetele.” Vastus on, et redel, mis on Nukva, viitab taevariigile, mida nimetatakse “usuks” ja “taeva kartuseks.” See tähendab, et kõik astmed, mida inimene võib preemiaks saada, sõltuvad ainult redelist, sest see on värav kõikidele astmetele. Teisisõnu, kõik sõltub sellest, kui palju on inimesel usku. Ehk siis, on vahe, kas inimesel on vaid osaline usk või täielik usk. Järelikult kõik sõltub redelist, see tähendab taevariigist, mis on kogu Kedusha alus ja värav kõikidele astmetele.

See ongi selle tähendus, mida ta ütleb salmi kohta: “ ja ennäe, Jumala inglid astusid sedamööda üles ja alla” Need on kõigi rahvaste üle seatud, kes astuvad üles ja laskuvad sellel redelil. Ja kui Iisrael patustab, lastakse redel alla ja need ülesliikujad tõusevad.” See tähendab, et kui Malchut, mis on püha Shechina, lastakse alla pattude tõttu—ja “pattude” all mõeldakse seda, et nad töötavad ainult iseenda pärast ja mitte Looja pärast—, igaüks neist põhjustab oma hinge juurest lahusolekut.

Teisisõnu, kohtades, kus nad oleksid pidanud looma ühtsust läbi töö Tooras ja Mitzvotide täitmisel, põhjustavad nad hoopis lahusolekut. See tähendab, et kõik need “maailma rahvaste üle seatud”, kelle soov on ainult iseenda jaoks saada, tõusevad oma tähtsuses. Selle tõttu nad valitsevad, sest tähtsam valitseb.

Seetõttu, kui Iisraeli rahvas tegeleb andmisega, põhjustavad nad allpoolt ärkamise, et Kedusha avalduks. See tähendab, et Malchut, selles mõttes, et ta soovib olla ühendatud Loojaga, tõuseb ülespoole ning Sitra Achra, mis on iseenese jaoks saamine, langeb loomulikult tähtsuselt allapoole.

Seda nimetatakse: „Kõik määratud tulevad alla ja nende valitsemine tühistatakse. Kõik sõltub sellest redelist.“ See tähendab, et kõik sõltub usu suurusest, mida nimetatakse „redeliks.“ Sellepärast ta ütlebki: „Kui Iisrael patustab, langetatakse redelit.“ See tähendab, et nad põhjustavad Shechina langemist, mida nähakse kui redeli allapoole langemist, ning Sitra Achra ja Klipot [koored/kestad] tõusevad tähtsuses. See tähendab, et kõik, mis on seotud enesearmastusega, tõuseb väärtuse poolest üles, ja kõik, mis on seotud Looja kasuga, tundub inimesele madala ja ebameeldivana ning ta ei suuda teha midagi, mis on seotud Looja kasuga. Seda nähakse kui redeli langemist.

„Kui nad parandavad oma tegusid, redel tõuseb.“ See tähendab, et ärkamise kaudu allpool põhjustavad nad Shechina tõusmist põrmust ja kõik määratud laskuvad. See tähendab, et kõik mõtted, soovid ja teod, mis on seotud Sitra Achraga, mis tähendab kõike, mis on seotud isikliku saamisega, tundub talle madal ja jälestusväärne ning on põlastusväärne tegeleda selliste asjadega, mis puudutavad isiklikku saamist.

Ülaltoodu põhjal selgub, et redel on nagu kaalud: kui üks kauss tõuseb, siis teine langeb. Seetõttu, kui on häid tegusid, mis tähendab, et nad tegutsevad nii, et teod tõuseksid Looja juurde, peetakse seda redeli tõusmiseks, mis tähendab, et tema jaoks on taevariik tõusul. Sel ajal langeb teine kauss, mis kuulub isiklikule saamisele ja on Kedusha vastand, alla. See tähendab, et rahvaste ülespoole liikujad laskuvad. Teiste sõnadega nad laskuvad väärtuselt, mille nimel tasub töötada. Seda peetakse selleks, et nende üle valitseb Iisraeli omadus, mis nende üle inimeses valitseb, st rahvaste mõtete ja soovide üle, mis on seotud enesele saamisega.

Sel ajal on inimese kogu mure selles, kuidas tuua Loojale rahuldust. Kui talle tulevad enesele saamise mõtted, siis tühistab usu valitsemine, mis on redel, need kohe. Seega on kogu inimese töö suunata oma tegemised nii, et need tooksid usku, usku Looja suurusse. Seeläbi saavutab ta eesmärgi, sest see on värav kõikidele astmetele, mida inimene soovib saavutada.

Zoharis, Idra Zutas (punkt 135), on kirjutatud: "Nii nagu alumised teevad tegusid, nii ilmneb see all, paremuse või halvemuse poole." Need on tema sõnad: "ZA Eynaim [silmad] on tasu ja karistusega juhtimine. Mõnikord on see nähtav, mõnikord on peidus. Kui alumised parandavad oma tegusid, saavad nad tasuks tema Ettenägemise tunnetamise (see tähendab, et Tema juhtimine ilmneb hea ja head tegevana) ning ta on ärkvel ega tukasta ega maga. Kui nad rikuvad oma tegusid, siis Juhtimine peidetakse ja nad ütlevad: 'Issand ei näe ja Jaakobi Jumal ei mõista.' Seda peetakse uneks, justkui 'nende Jumal magab.' See on nii, sest kui nad halvendavad oma tegusid, panevad nad vasaku poole parema üle valitsema ja siis varjatakse nende eest silmad ning nad ütlevad: 'Issand ei näe.' Seepärast ei hoia nad end nende eest ja ei karda patustada. See ongi tähendus sellele, mida ta ütleb: 'Nad on unes ja ei ole unes. Õelatele on nad unes, õigetele mitte.'"

Me näeme, et Tema juhtimine on ülemise vaatepunktist puhkeseisundis, nagu on kirjutatud (Nutulaulud 3): "Kas mitte Kõigekõrgema suust ei tule head ja kurja?" Seega sõltub kõik alumiste tööst. Sellepärast öeldakse: "Nii nagu alumised teevad tööd, nii ilmub see all, paremuse või halvemuse poole." See tähendab, et üks Mitzva äratab teise Mitzva. See tähendab: kui nad parandavad oma tegusid, st kui alumised teevad häid tegusid, see tähendab, et nende kavatsus on tuua Loojale kasu, siis on see kindlasti Mitzva ja kutsub esile uue Mitzva. Nimelt tunnevad nad, et Looja annab neile ainult head. Seda nimetatakse "avatud Juhtimiseks". Teisisõnu, nad näevad rõõmu ja naudingut, mida nad Loojalt saavad, ja siis tõusevad kõik ning kiidavad Loojat.

Kuid kui alumised halvendavad oma tegusid, see tähendab, et igaüks hoolib ainult sellest, e isiklikku kasu saada, siis üks üleastumine äratab teise üleastumise. Teisisõnu, nad ütlevad, et Juhtimine ei ole hea ega headtegev ning tunnevad ainult palge varjamist. Nad ütlevad, et Looja ei kuule palvet, sest nad on Teda korduvalt palunud, kuid ei ole vastust saanud. Seetõttu ütlevad nad: "Issand ei näe ja Jaakobi Jumal ei mõista," sest eelnevalt toimepandud üleastumine—soov teha kõike ainult iseenda jaoks—põhjustab palge varjamist.

Aga inimene ütleb endale: „Ma näen, et olen juba palunud palju palveid, et Looja annaks meile andmise soovi, mis tähendab, et me palume Loojalt, et Ta annaks meile soovi teha kõike eesmärgiga anda, nii et me ei palu Loojalt abi selle jaoks, et võiksime töötada iseenda huvides, vaid pigem selle nimel, et võiksime töötada Looja nimel. Miks Ta siis meie palvele ei vasta? Kuidas saame siis öelda, et Ta kuuleb iga suu palvet?”

Siiski peame mõistusest kõrgemal uskuma, et Looja tõepoolest kuuleb iga suu palvet. Ja mõistuse tasemel, kui inimene tahab mõista töö järjekorda, peab ta ütlema, et ülalt on talle teatavaks tehtud, mis on Looja nimel ja mis mitte tema enda nimel. See tähendab, et talle on ülalt antud tunne sellest, mis ei ole tema enda nimel. Kui inimene tunneb seda, et ta ei tohiks mitte midagi endale jätta, siis ta näeb, et ta ei suuda seda teha, sest seni kuni inimene ei tea, mis on mitte tema enda nimel, palub ta Loojalt abi, et ta suudaks töötada Looja nimel, mitte enda nimel.

Kuid kui talle antakse ülalt tunne, mida tähendab teha kõike ainult Looja heaks, siis inimene ei taha, et Looja talle selle jõu annaks, ja ta tõrgub kogu oma jõuga. Seepärast, kui inimene hakkab paluma Loojalt jõudu, et saamise soovi ületada, ei olnud inimesel veel kogu keha vastupanujõudu, sest ta ei teadnud veel, mida tähendab „täielikult Looja nimel.“

Seega, kui tema palvele vastatakse ülalt, mis on vastus? Vastus tuleb ülalt selle kaudu, et talle näidatakse, nii et ta teaks, mida ta palub, nagu ei oleks siin mingit pettust, et ta hiljem saaks öelda: „Ma ei teadnud, mida ma palusin.“ Seetõttu peab inimene teadma, et Looja tõepoolest kuuleb palvet. Ja põhjus, miks ta näeb, et nüüd on ta hullem kui enne, kui ta palvetas, et saada jõudu, et ületada enda jaoks saamise soov, see ongi ülevalt tulev vastus tema palvele.

Seepärast ei tohiks inimene öelda, et tema palvet ei kuulda. Pigem peaks ta ütlema, et vastus, mis tuleb ülalt, ei ole see, mida inimene ise mõistab, vaid see, mida ülalt tema jaoks parimaks peetakse. Teisisõnu, inimene peab teadma, kui kaugel ta on andmisest, ja et kõik keha organid on sellele vastu. Inimene palub Loojalt midagi, mille jaoks ei ole kehas ühtegi elementi, mis oleks nõus palvega, mida ta Loojalt palub. Ja sel hetkel näeb inimene midagi uut, mida ta varem ei teadnud, enne kui ta hakkas paluma Loojalt jõudu keha ületamiseks, et ta suudaks teha kõike ainult Looja nimel, mitte iseenda nimel.

See uus teadlikkus, mille inimene saavutab, seisneb selles, et ta näeb, et keha ei nõustu sellise palvega, mis tahab tühistada iseka saamise soovi. Seega tekib küsimus: miks inimene tahab mõnikord oma saamise soovi tühistada? See tähendab, et tihti näeb ta, et kui ta palub Loojat anda talle andmise anumad, siis kogu keha on sellele vastu ja tema palve on vaid suusoojaks, st ainult tühjad sõnad. Ometi näeb ta, et on hetki, kus ta suudab palvetada kogu südamest. Vastus on, et see on juba vastus palvele, see tähendab, et Looja on talle andnud jõudu selle eest kogu südamest palvetada. Seetõttu peab inimene lootma, et Looja toob ta endale lähemale.