Valitud tsitaadid algallikatest

Ülemaailmne Kabbala kongress - "Ühineme, "Ei ole kedagi teist peale Tema"" - Mai 2025

5.Tund: Langused kui tõusude algus

Valitud tsitaadid algallikatest

1. Rabash. Artikkel 29 (1986) "Lishma ja Lo Lishma"

Kuni inimene ei ole oma eeltööd lõpetanud ja parandamata Klipoti võimu alt väljunud, ei näe ta, kui kaugele vaimsesse maailma ta juba jõudnud on. Vastupidi, ta näeb end vaimsusest üha kaugemal olevat, sest vaimsusesse sisenedes avastab ta endas peituva kurjuse. Ja kuni tuleb vaimne valgus, ei näe inimene oma kurjust selle tõelises vormis. Sest ainult seal, kus on valgus, just seal on majas olev mustus nähtav.

Eelnevast järeldub, et inimene ei saa teada, milline seisund tema jaoks hea on. Mõnikord tunneb inimene, et ta on allakäigus ehk näeb, et tal ei ole mitte mingit soovi käske täita ja Tooraga tegeleda ning näeb, et täna on tema armastus iseenda vastu veelgi suuremaks kui eile. Selline inimene ütleb muidugi, et eile, kui ta vaatas inimesi, kes olid mures oma materiaalse elu pärast, püüdes oma nautimise soove rahuldada, eemaldus ta neist, et mitte samasuguses madaluses olla. Ja ta ei saanud siis pealt vaadata, kuidas täiskasvanud, arukad inimesed end alandavad. Ja nüüd näeb see inimene, et ta on üks neist, ega häbene oma madalust sugugi. See on tema jaoks harjumuspärane asi, justkui  ei oleks ta vaimsusest mitte kunagi isegi mõelnud.

Selle paremaks mõistmiseks vaatame näidet. Inimene peab hommikul ärkama ja vot siis äratuskell või keegi teine ​​inimene äratab ta üles ning ta tunneb, et ta peab tõusma, et Looja heaks tööle asuda. Ta hakkab selle olulisust tundma ja et Looja heaks töötamise olulisuse tunne annab talle jõudu, tõuseb ta viivitamatult üles.

Muidugi on ta sel juhul tõusu seisundis, sest tööks ei anna talle jõudu mitte materiaalsed mured ja rõõmud, vaid vaimsus, see, et ta tunneb, et nüüd hakkab ta Loojaga mingil viisil seotud olema. Ja sellest piisab, et ta tööks jõudu koguks. Ja siis ei mõtle ta enam millelegi muule, vaid ainult Loojale. Ja ta tunneb, et nüüd nimetatakse teda elavaks, samas kui ilma vaimsuseta peetakse teda surnuks. Ja muidugi tunneb ta end tõusu seisundis olevat.

Aga tegelikkuses ei saa inimene oma seisundit ise kindlaks teha. Kui see, kes soovib käia andmise teed, tunneb oma distantsi, siis peab ta mõistma, et ülaltpoolt koheldakse teda erilisel viisil. See tähendab, et nad langetavad ta eelmisest seisundist, et ta saaks tõeliselt Eesmärgile mõelda, sellele, mida temalt oodatakse ja mida ta ise Loojalt saada tahab. Kui aga inimene on tõusu seisundis ja tal on soov Toora ja käskude järele, siis ei ole tal vaja vaimse pärast muretseda. Ja siis tahab ta jääda sellesse seisundisse kogu oma eluks, sest tal on nii hea.

Selgub, et kukkumine, mille ta sai, oli tema enda hüvanguks. Ülaltpoolt hoolitsetakse just tema eest erilisel moel, alandades teda tema eelmisest seisundist, milles talle tundus olevat killuke täiuslikkust, mida tõendab tema nõusolek sellesse vormi kogu oma elupäevaks jääda.

Aga nüüd, nähes, et ta on vaimsest kaugel, hakkab ta mõtlema: „Mida minult tegelikult tahetakse? Mida mulle teha on jäetud? Millis eesmärgi ma saavutama peaksin?“ Ja inimene näeb, et tal  ei ole tööks jõudu, et ta on taeva ja maa vahel. Ja alles siis saab inimene veenduda teadmises, et ainult Looja saab teda aidata. Mis temasse endasse puutub, siis ta on kadunud.

Selle kohta öeldakse: „Need, kes loodavad Loojale, uuendavad oma jõudu.“ St need, kes näevad, et maailmas midagi muud peale Looja, mis neid aidata saaks – sellised inimesed uuendavad oma jõudu igal hetkel. Selgub, et langus ise on tegelikult tõus, sest just see võimaldab neil oma taset tõsta, sest ilma eelneva soovita ei ole soovitud naudingut.

Selgus, et kui ta tundis end tõusu seisundis, ei tundnud ta puudust ega soovi, et Looja talle midagi annaks. Temasoovi anumad olid täis ja seetõttu ei saanud sinna enam midagi siseneda. Nüüd, kui ta tunneb end languses olevat, hakkab ta nägema oma puudusi ja peamisi põhjuseid, mis tal Loojaga ühinemist saavutada takistavad. Ja ta teab nüüd, mida ta Loojalt paluma peab: et Ta teda aitaks. Sest ta näeb nüüd tõde, ta näeb oma tegelikku takistust.

Öeldu põhjal selgub, et inimene ei saa öelda, et Looja on ta vaimsest tööst eemaldanud. Selle tõestuseks on, et ta on on languses. St ei ole tõsi, et Looja hülgas ta ega soovi, et inimene Tema heaks töötaks. Vastupidi, Looja tahab teda lähemale tuua, aga ei saa seda teha ajal, mil inimene tunneb, et ta on ütõusu seisundis ega soovi mitte midagi.

Seega, selle jaoks, et inimesele soove anda, on Looja sunnitud inimese tema praegusest seisundist välja viima ja tutvustama teda teisega, milles ta ise oma puudusi tunneb. Ja siis saab Looja teda aidata. Nagu targad ütlesid: "Kes tuleb ennast puhastama, teda aidatakse." Ja Zohar küsib: „Kuidas nad aitavad?“ – ja vastab: „Sellega, et annavad püha hinge.“ St panevad teda tundma, et hing on osa Loojast. Ja siis siseneb ta vaimsesse maailma ning saab liikuda samm-sammult, kuni oma hinge täiuslikkuseni viib, parandades kõike, mis talle usaldatud on.

2. Rabash. Artikkel 34 (1988) "Mis on päev ja öö vaimses töös"

Inimene peab teadma või õigemini tundma, mis on pimedus, vastasel juhul ei saa ta valgust nautida, sest kõiki asju, mida inimene maitsta tahab [et mõista], kas tal tasub seda kasutada, on ta kohustatud uurima kontrasti kaudu, nagu öeldakse: „Valguse eelis pimeduse ees.“ Sarnaselt sellele, et inimene ei saa nautida puhkust, kui ta ei tea, mis on väsimus.

Seega peab inimene läbima tõusude ja mõõnade protsessi, aga mitte langustest vaimustuses olema, vaid pingutama, et lahinguväljalt mitte ära joosta. Seega, kuigi töö käigus peab ta mõistma, et need on kaks [erinevat] asja, näeb ta töö lõpuks, et valgus ja pimedus on nagu kaks jalga, mis inimese eesmärgini viivad.

3. Rabash. Artikkel 22 (1989) "Mida tähendab see, et Paasapüha eelõhtul esitatakse neli küsimust?"

Meil puudub intelligentsus, et hinnata tõusu olulisust. Teisisõnu, meil ei ole mõistust, et mõista, kui palju on väärt üks [seisundi] hetk, kui meil on jõudu Loojasse uskuda ja kui meil on mingisugunegi Looja suuruse tunnetus, sest tõusu seisundis on meil soov end Tema ees ilma igasuguse mõistuse või arvamuseta taandada, just nagu küünal tõrviku ees.

Ja kuidas ka ei oleks, [kui me ei suuda hinnata tõusu olulisust], ei suuda me nautida tõsiasja, et Looja on meid endale lähemale toonud, andes meile väikese lähenemise, millest peaksime rõõmu ja vaimu tõusu tundma, mida see [see lähenemine] meile peaks tooma. Et meil aga puudub tähtsus, et seda hinnata, ei saa me seda nautida üle [olemasoleva] määra [...]. Seepärast antakse meile kukkumisi, et meil oleks võimalus õppida tõusude tähtsust, nagu öeldakse: „Otsekui valguse eelist [tajutakse] pimeduse ees,“ sest just kukkumiste kaudu saab inimene hakata tõuse ära tundma ja hindama hakata.

4. Rabash, 77. kiri

Nagu minu isa ja õpetaja ütles: „Kõige alus on selles, et inimene peab paluma, et kõik tema mõtted ja soovid oleksid ainult Looja hüvanguks.“ Ja siis ilmub talle kohe pilt tema madalusest, nimega „Shina tolmus“, ja seetõttu ei tohiks languste üle imestada, sest „iga münt lisandub suurele kontole“. Ja nii me õpetasimegi, et vaimses  ei ole tühjust, aga [Ta] tõmbus ajutiselt tagasi, et oleks võimalus edasi liikuda, sest iga hetk, mis on pühadusele selgitatud, analüüsitud [ja lisatud], siseneb pühaduse valdusse. Ja inimene langeb ainult selle pärast, et valida endale uusi pühaduse sädemeid. Inimesele on ainult üks nõuanne: ärgu oodaku, kuni ta astme võrra alla tuuakse, ja kui ta tunneb omaenda madalust, tõusku uuesti püsti. Ja selle tõusu kohta öeldakse, et ta [inimene] valis osa pühaduses, aga ta ise laskub alla ja tõstab teisi sädemeid, tõstab need pühaduse valdusse, nagu öeldakse: „Ma otsisin enne, kui kaotasin“ (Shabbat, 152), see tähendab, et isegi enne, kui ma oma praeguse seisundi kaotan, hakkan ma juba otsima. Nagu mu isa ja õpetaja ütles kuningas Taaveti kohta, kes ütles: "Ma äratan koidiku," ja meie targad tõlgendasid seda: "Ma äratan koidiku ja koidik ei ärata mind." Seetõttu on peamine ettevaatus tõusu, mitte languse ajal; ja tõusu ajal on vaja ligi tõmmata aukartuse taset [Looja ees], et meid, on hirmutav öelda, välja ei tõrjutaks. Aga pärast kõike seda ei jää meil muud üle, kui hüüda Kuninga poole ja paluda, et Ta halastaks meie peale nüüd ja igavesti.

5. Rabash. Artikkel 6 (1989) "Mis on vaimses töös "kõrgem kui teadmine""

Töö ajal, kui inimene peab ütlema: „Kui mitte mina endale, siis kes mulle?“, arvab ta tööseisundis, et teeb ise tõuse ja languseid. St et nad on sõdalased, keda kutsutakse "võõrustajaks", "vaprateks kangelasteks". Samal ajal, hiljem, kui nad päästeti, mõistsid nad, et Looja on sõdalane. Teisisõnu, kõik tõusud ja mõõnad, mis neil olid, olid Looja tekitatud. See tähendab, et isegi kukkumised tulevad Loojalt. Asi  ei ole ainult selles, et inimene nii palju langusi ja tõuse kogeb, vaid Looja korraldab kõik need väljapääsud. Ja neid väljapääse võib nimetada väljapääsudeks pühadusest. Ja sissepääsud on sissepääsud pühadusse. Looja teeb kõik.

6. Baal HaSulam. Shamati 172. "Takistustest ja tõketest"

Kõik takistused ja tõkked, mis meie silme ees ilmuvad ja lahti rulluvad, ei ole midagi muud kui lähenemise omadus, kui Looja tahab meid lähemale tuua. Ja kõik need takistused ainult lähendavad meid. Sest ilma selleta ei oleks mingit võimalust Temale läheneda. Sest looduse poolt vaadatuna ei ole suuremat vahemaad kui meie, mateeriast loodud inimeste, ja Looja vahel, kes on kõrgemal kõrgeimast. Ja alles siis, kui inimene hakkab lähenema, hakkab ta meievahelist kaugust tundma. Ja iga takistus, millest ta üle saab, lühendab tema jaoks teed.

7. Rabash. Artikkel 6 (1990) "Millal peaks inimene vaimses töös uhkust kasutama"

Inimene peab sellele tähelepanu pöörama ja uskuma, et Looja hoolib temast ja juhib teda mööda teed, mis viib Kuninga paleesse. Sellest järeldub, et ta peaks olema õnnelik, et Looja teda jälgib ja talle ka kukkumisi annab. See tähendab, et inimene peab uskuma, niivõrd kui ta suudab aru saada, et Looja annab talle tõuse, nii et, muidugi, ei saa inimene öelda, et ta ise tõuse saab, vaid et Looja tahab teda lähemale tuua; just sellepärast Ta talle tõuse annabki.

8. Baal HaSulam. Shamati 19. "Mida tähendab, et Looja vihkab töös kehasid?"

Inimese lootus peab seisnema selles, et kui inimene ei suuda end vabastada saamise soovi võimust ja on seetõttu pidevalt tõusudes ja mõõnades, siis ootab ta Loojalt, et ta saaks väärida seda, et Looja annaks tema silmadele valgust ning tal oleks jõudu raskustest üle saada ja töötada ainult Looja nimel. Nagu öeldakse: „Ühte ma palun Loojalt, seda ma otsin.“ "See" on püha Shina. Ja ta palub, et oleks: „Et ma võiksin elada Looja kojas kõik oma elupäevad.“