601. Palve ja palumine

Palve on see, mille meie targad on meile seadnud, ja see on üldine teema. Palumine on isiklik asi, kus igaüks küsib seda, millest ta tunneb, et tal puudu on.

Seetõttu tuuakse palve kuuldavale suuga, vastasel juhul ei ole sellel palvega mingit seost, sest palvesse kirjutatus on sõnu, mille vajalikkust inimene ei mõista. Seega on kogu seos palvega selles, kui inimene toob kuuldavale need sõnad, mis on kirja pandud.

Samas on palumine, kui inimene küsib seda, mille kohta ta tunneb, et tal on sellest puudu, siis ei pea see olema alati suuliselt välja öeldud. Pigem piisab sellest, et inimene tunneb südames, millest tal puudu on. Teisisõnu, seda, mida inimene tunneb, et ta vajab, seda nimetatakse „palumiseks”, kui süda soovib, et keegi, kellel on võimalus talle anda seda, mida ta tahab, (talle) ka annaks.

Et usklik inimene soovib, et Looja täidaks tema soovi ning Looja tunneb igaühe mõtteid ja südamesoove, siis piisab sellest, kui inimene tunneb oma puudujääki—see on palve Loojale selle eest, millest tal südames puudus on. Palve sõnad seevastu seati meie tarkade südametes, see, mis neil südametes oli.