99. Ta ei öelnud õel või õiglane
Kuulsin Ijaar 21, Jeruusalemmas

“Rabi Hanina Bar Papa ütles: ‘See ingel, kes on määratud viljastumise juurde, tema nimi on Laila [öö]. Ta võtab tilga ja asetab selle Looja ette ning ütleb Talle: ‘Maailma Meister, mis saab sellest tilgast, kas temast saab kangelane või nõrk, tark või rumal, rikas või vaene?’ Kuid ta ei öelnud ‘kuri või õiglane’” (Nida 16b).

Me peaksime tõlgendama reegli järgi, et rumal ei saa olla õige, nagu meie targad ütlesid: “Inimene ei tee pattu, kui temasse ei ole tulnud meeletuse vaimu.” Seda enam kehtib see selle kohta, kes on kogu elu rumal. Seega, kui keegi sünnib rumalana, ei ole tal valikut, sest ta on mõistetud olema rumal. Seetõttu öeldaksegi: “Ta ei öelnud ‘kuri või õige’,” et tal oleks valik. Kuid mis kasu on, kui ta ei öelnud “õige või rumal”? Sest kui ta on mõistetud rumal olema, on see sama, mis olla määratud kurjaks saada!

Samuti peaksime mõistma meie tarkade sõnu: “Rabi Jochanan ütles: ‘Looja nägi, et õigeid on vähe, Ta tõusis ja istutas neid igasse põlvkonda, nagu öeldud: ‘Sest maa sambad kuuluvad Issandale ja Tema on rajanud nende peale maailma.’’” RASHI tõlgendab: “‘Ta on rajanud maailma nendele’—Ta hajutas nad kõigisse põlvkondadesse, et nad oleksid infrastruktuuriks, toeks ja aluseks maailma püsimisele” (Yoma 38b).

“Nad on vähesed” tähendab, et neist saab veelgi vähem. Mida ta siis tegi, et neid juurde tuleks? “Ta tõusis ja istutas neid igasse põlvkonda.” Me peaksime küsima: “Mis kasu on sellest, kui neid istutatakse igasse põlvkonda, kas selle kaudu tulebki neid juurde?” Me peame mõistma erinevust selle vahel, kas kõik õiglased on ühes põlvkonnas või hajutatud kõigisse põlvkondadesse, nagu RASHI tõlgendab. Kas paljudes põlvkondades olemine suurendab õiglaste arvu?

Et eeltoodut mõista, peame laiendama ja tõlgendama meie tarkade sõnu, et Looja määrab tilga olema tark või rumal, see tähendab, et kui keegi sünnib nõrgana, ilma jõuta, et oma kalduvust ületada, ja sünnib nõrga sooviga ning ilma andeta, siis ettevalmistuse ajal, kui alustatakse Looja teenimise teed, peab ta olema sobiv Toora ja tarkuse vastuvõtmiseks, nagu on kirjutatud: “annab tarkust tarkadele”. Ta küsis: “Kui nad on juba targad, milleks neil siis tarkust vaja? Peaks olema ‘annab tarkust rumalatele’.”

Ta selgitab, et “tark” tähendab seda, kellel on tarkuse janu, kuigi tal ei ole veel tarkust. Kuid et tal on soov, ja soovi nimetatakse Kliks [anumaks], siis järgneb, et see, kellel on soov ning janu tarkuse järele, on see Kli, milles tarkus särab. Seega järgneb, et rumal tähendab seda, kellel puudub igatsus tarkuse järele, kelle igatsus on ainult tema enda vajaduste järele. Andmise seisukohalt on rumal täiesti võimetu mistahes andmist saavutama.

Seega, inimene, kes sünnib selliste omadustega, kuidas saab ta õiglasena olemise astme saavutada? Järelikult tal ei ole valikut. Mis kasu on siis ütlemisest: „ta ei öelnud, ‘õiglane või õel’?” Nii oleks tal võimalus valida. Sest kui ta sündis arutu ja nõrgana, ei ole ta enam võimeline valima, sest ta on täiesti võimetu (ennast) ületama ja igatsema Tema tarkuse järele.

Et sellest aru saada, et isegi rumalal võib olla valikuvõimalus, tegi Looja paranduse, mida meie targad nimetavad: „Looja nägi, et õiglaseid oli vähe; ta tõusis ja istutas neid igasse põlvkonda.” Me küsisime: „Mis kasu sellest on?”

Nüüd mõistame seda küsimust. On teada, et on keelatud liituda õelatega isegi siis, kui inimene ise ei tee seda, mida nemad teevad, nagu on kirjutatud: „ega istunud pilkajate seltsis.” See tähendab, et patt seisneb eelkõige selles, et ta istub pilkajate seas, ehkki ta ise õpib Toorat ja peab Mitzvote. Vastasel juhul tuleneks keeld Toora ja Mitzvoti hülgamisest. Keelatud on just istumine ise, sest inimene võtab üle nende mõtted ja soovid, kellega ta end seob.

Ja vastupidi: Kui inimesel endal ei ole üldse soovi ega igatsust vaimsuse järele, kuid ta viibib inimeste seas, kellel on see soov ja igatsus, ja kui ta neid inimesi hindab, siis võtab ta samuti nende jõu eneseületuseks ning nende soovid ja püüdlused, kuigi tema enda omadustes ei ole ei selliseid soove, igatsusi ega ületusjõudu. Kuid vastavalt sellele, kui suurt armu ja tähtsust ta neile inimestele annab, saab ka tema uut jõudu.

Nüüd mõistame ülaltoodud sõnu: „Looja nägi, et õiglaseid oli vähe,” see tähendab, et mitte iga inimene ei saa õiglaseks, sest tal puuduvad selleks vajalikud omadused, nagu oli kirjutatud, et ta on sündinud rumalaks või nõrgaks; temalgi on valikuvõimalus ja tema enda omadused ei ole vabanduseks. Sest Looja istutas õiglased igasse põlvkonda.

Seetõttu on inimesel võimalik valida minna kohta, kus viibivad õiged. Ta võib nende mõju vastu võtta, ja siis saab ta kõik need jõud, mis tal oma omaduste tõttu puuduvad, õiglastelt. See ongi kasu „igasse põlvkonda istutamisest,” et igal põlvkonnal oleks keegi, kelle poole pöörduda, kelle külge klammerduda ja kellelt saada jõudu, et tõusta õiglasena olemise tasemele. Nii saavad siis ka nemad hiljem õigeks.

Järelikult, „ta ei öelnud, ‘kuri või õiglane’” tähendab, et tal on siiski valik: ta võib minna ja liituda õigete seltsiga juhatuse saamiseks ning ta saab nende kaudu jõudu, mille abil saavad ka nemad hiljem õigeks.

Kui aga kõik õiglased oleksid ühes ja samas põlvkonnas, ei oleks rumalatel ja nõrkadel mingit lootust Looja poole pöörduda. Nii ei oleks neil valikut. Kuid hajutades õiglasi igasse põlvkonda, on igal inimesel valikuvõimalus läheneda ja saada ligi nendele õiglastele, kes eksisteerivad igas põlvkonnas. Vastasel juhul peab tema Toora olema surmavaks joogiks.

Seda saab mõista materiaalse näite varal. Kui kaks inimest seisavad teineteise vastas, siis ühe parem käsi on teise vasakule käe vastas ja ühe vasak käsi teise parema käe vastas. On olemas kaks teed: parempoolne tee – õigete tee, mille ainus eesmärk on anda, ja vasakpoolne tee – need, kes tahavad ainult endale saada, mille tulemusel nad eralduvad Loojast, kes on ainult andja. Seega on nad loomulikult Elude Elust eraldatud.

Sellepärast nimetatakse õelaid nende elu ajal “surnuiks”. Järelikult, kuni inimene ei ole saavutanud Dvekuti (liitumist) Loojaga, on nad kaks erinevat. Kui inimene õpib Toorat, mida nimetatakse paremaks, aga ta on Looja vasakul, see tähendab, et ta õpib Toorat selle jaoks, et saada iseendale, siis see eraldab teda Temast, ning tema Toora muutub talle surmavaks joogiks, sest ta jääb eraldatuks, sest ta tahab, et Toora kataks tema ihu. See tähendab, et ta tahab, et Toora suurendaks tema ihu, ja sellega saab tema Toorast talle surmajook.

Kui aga inimene liitub Temaga, moodustub üks valitseja, ja inimene ühineb Tema ainulaadsuses. Siis on inimese parem pool Looja parem pool, ning nii saab ihu tema hinge rõivaks.

Viis kuidas teada saada, kas inimene käib tõe teed, on see, et kui ta tegeleb keha vajadustega, peaks ta jälgima, et ta ei tegeleks nendega rohkem, kui on tema hinge vajadusteks vajalik. Kui ta arvab, et tal on vaja rohkem, kui oma hinge vajaduste katmiseks, on see nagu rõivas, mida inimene paneb oma keha üle. Siis on ta hoolikas, et riietus ei oleks liiga pikk ega liiga lai, vaid katab keha täpselt. Samamoodi peaks ta olema hoolikas, et keha vajadustega tegeledes ei oleks tal rohkem, kui ta oma hinge vajab, st hinge katmiseks.

Loojaga Dvekuti saavutamiseks ei saa igaüks, kes soovib Issandat võtta, lihtsalt minna ja võtta, sest see on vastuolus inimese loomusega, kes on loodud saamise sooviga, mis on enesearmastus. Seepärast vajamegi oma põlvkonna õiglasi.

Kui inimene järgib tõelist rabi, kelle ainus soov on teha häid tegusid, kuid inimene tunneb, et ta ei suuda häid tegusid teha, et eesmärk oleks tuua Loojale rahuldust, siis tõelise rabi järgimine ja soov omada rabi poolehoidu viib selleni, et ta teeb asju, mis tema rabile meeldivad, ja vihkab neid asju, mida tema rabi vihkab. Siis võib tal tekkida Dvekut oma rabiga ja ta saab oma rabilt jõudu, isegi seda, mida tal sünnist alates ei ole olnud. See ongi õigete igasse põlvkonda istutamise tähendus.

Selle järgi on siiski raske mõista, miks on vaja õiged igasse põlvkonda istutada. Me ütlesime, et see on rumalate ja nõrkade pärast. Kuid ta oleks võinud selle teistmoodi lahendada: mitte luua rumalaid! Kes pani ta ütlema, et see tilk on nõrk või rumal? Ta oleks võinud kõik targaks luua.

Vastus on see, et rumalaid on samuti vaja, sest nemad on saamise soovi kandjad. Nad näevad, et neil ei ole endal nõu, kuidas Loojale lähemale jõuda, seega nad on nagu need, kelle kohta on kirjutatud: „Kui nad välja lähevad, siis nad näevad nende meeste laipu, kes astusid üles mu vastu; sest nende uss ei sure ja nende tuli ei kustu, ja nad on jälkuseks kogu inimsoole.” (Js 66:24) Nad on saanud tuhaks õigete jalge all, mille läbi õiged saavad tunnistada head, mida Looja nende heaks tegi, luues nad tarkadeks ja tugevateks, tänu millele ta on nad endale lähemale toonud.

Seega saavad nad nüüd Loojat tänada ja kiita, sest nad näevad oma madalust. Seda nimetatakse „tuhk õigete jalgade all”, mis tähendab, et õige kõnnib sellel ja tänab seeläbi Loojat.

Kuid peame teadma, et madalamaid astmeid on samuti vaja. Astme Katnut [väiksus/lapseeaiga] ei ole üleliigne, öeldes, et parem oleks, kui Katnuti astmed sünniksid kohe koos astme Gadlutiga [suurus/täiskasvanueaiga].

See on nagu füüsiline keha. Kindlasti on olulisi organeid, nagu aju ja silmad ja nii edasi, ning on organeid, mis ei ole nii tähtsad, nagu magu, sooled, sõrmed ja varbad. Kuid me ei saa öelda, et organ, mis täidab vähem tähtsat ülesannet, on üleliigne. Pigem on kõik oluline. Vaimsuses on samamoodi: vajame ka rumalaid ja nõrku.

Nüüd võime mõista, mis on kirjutatud, et Looja ütles: „Pöörduge tagasi minu juurde,siis pöördun mina teie juurde,.” (Ml 3:7) See tähendab, et Looja ütleb „Pöörduge”, ja Iisrael ütleb vastupidi: „Too meid tagasi, Issand, ja siis me pöördume.”

See tähendab, et töö languse ajal ütleb Looja esimesena „Pöörduge”. See toob inimesele tõusu Looja töös ning inimene hakkab hüüdma: „Too meid tagasi.” Kuid languse ajal ei hüüa inimene: „Too meid tagasi.” Vastupidi, ta põgeneb töö eest.

Seetõttu peab inimene teadma, et kui ta hüüab „Too meid tagasi”, tuleneb see ülaltpoolt tulnud ärkamisest, sest Looja ütles varem „Pöörduge”, mille läbi inimene saab tõusu ja võib öelda „Too meid tagasi”.

See on tähendus sõnadele: „Ja kui laegas teekonda alustas, ütles Mooses: „Tõuse, Issand, ja sinu vaenlased hajugu.”” „Teekond” tähendab edasiliikumist Looja teenimises, mis on tõus. Siis ütles Mooses „Tõuse.” Ja kui nad puhkasid, ütles ta „Pööra tagasi, Issand.” Ja kui on paus Looja tööst, vajame Loojat ütlema „Pöörduge”, mis tähendab „Pöörduge minu poole”, ehk Looja annab ärkamise. Seetõttu peab inimene teadma, millal öelda „Tõuse” või „Pöörduge.”

See on tähendus sellele, mis on kirjutatud Parashat Akevis: „Ja sa tuleta meelde kogu tee... et teada saada, mis oli sinu südames, kas sa pead Tema käske või mitte.” „Kas sa pead Tema käske” tähendab „Tagasi pöördumist”. „Või mitte” tähendab „tõusmist” ja mõlemat on vaja. Ja rav teab, millal „tõusta” ja millal „tagasi pöörduda”, sest nelikümmend kaks rännakut on tõusud ja langused, mis avanevad Looja teenimises.