Ülemaailmne kabala kongress, oktoober 2025 - ״Ühes Palves".
6. tund "Täielik palve"
Valitud tsitaadid algallikatest
1. RABASH, Artikkel nr 9 (1984), "Alati tuleks müüa oma maja talad"
"Me peame uskuma, et kõik, mida Looja meile annab, on meie enda hüvanguks, kuigi me peame palvetama, juhuks kui, et Looja võtaks need raskused meilt ära. Siiski peame teadma, et palve ja palve andmine on kaks eraldi küsimust. Teisisõnu, kui me teeme, mida me peame, siis Looja teeb seda, mis on meile hea, nagu ülaltoodud allegoorias. Selle kohta on öeldud: “Ja Issand teeb seda, mis tundub Talle hea.”"
2. RABASH, Artikkel nr 10 (1988), "Millised on neli omadust töös, mis on nendel, kes õppima lähevad?"
"Palvele vastamise aeg, kui inimene saab loa Kuninga paleesse siseneda, et Ta teda enda lähedale tooks ja et ta saaks Loojaga Dvekutiga tasustatud, on just siis, kui inimene näeb, et ta on kadunud ja võimetu midagi tegema. Sel ajal annab inimene tõelise palve, sest ta näeb, et ta on lihtsalt halb. See tähendab, et tal ei ole mingit Kedusha [pühadus/pühadus] tundmist.
Sel põhjusel, kui inimene langusesse satub, ei tohiks ta ehmuda ja lahinguväljalt põgeneda. Vastupidi, see on südames tuntava palve aeg."
3. RABASH, 65. kiri
"Kui ta otsustab täieliku taandamise üle, palub ta Loojat tal seda teha aidata. See tähendab, et kuigi ta näeb mõistuses ja soovis, et keha ei nõustu temaga, et kõik oma soovid Looja ees omaenda huvide asemel taandada, peaks ta Loojat paluma, et aidata tal soovida Tema ees kõik soovid taandada, enda jaoks mitte ühtegi soovi jättes. Seda nimetatakse “täielikuks palveks”, mis tähendab, et ta soovib, et Looja annaks talle täieliku soovi ilma ühegi kompromissita enda jaoks, ja ta palub Loojal aidata tal alati koos Tema õigusega olla."
4. Baal HaSulam, Shamati, Artikkel nr 50, "Kaks seisundit"
"Mõnikord, kui inimesel tekib mõni soov ja äratus Looja töö tegemiseks ning ta arvab, et see tuleb talle juhuslikult, peaks ta teadma, et ka siin tegi ta jõupingutuse, mis eelnes kuulmisele. Ta palvetas, et teda kõrgemalt abistataks, et ta saaks sooritada tegu kavatsusega, ja seda nimetatakse MANi tõstmiseks.
Siiski on ta selle juba unustanud ja ei pidanud seda tegemiseks, sest ta ei saanud palvele kohest vastust, nii et öelda, “Sa kuuled iga suu palvet.” Sellegipoolest peaks uskuma, et kõrgem kord on, et palvele võib vastus tulla mitu päeva ja kuud pärast seda, kui ta palvetas.
Ei tohiks arvata, et ta sai selle äratuse nüüd juhuslikult."
5. RABASH, Artikkel nr 12 (1986), "Milles on peamine puudus, mille eest palvetada tuleks?"
"Tõeline puudus, mille eest peaks Loojat paluma, peaks olema Kli. See järgib reeglit, “Ei ole valgust ilma Klita.” Kui ta tõelise puuduse eest palvetab, millest ta puudust tunneb, tuleb palve andmises, kui Looja talle uue Kli annab, nagu on kirjutatud, “ja ma eemaldan teie lihast kivise südame ning annan teile lihast südame.”"
6. RABASH, Artikkel nr 25 (1991), "Mida tähendab, et see, kes meelt parandab, peaks õnnelik olema?"
"Palve vastus on see, kui inimene on rõõmu seisundis, kui ta on oma osaga rahul ja tal ei ole vajadust kõrgemat taset saada. Pigem on ta seisundis, kus ta on rahul ja tunneb, et Looja on teda õnnistanud. Sel ajal, “Õnnistatu klammerdub Õnnistatu külge,” ja siis on aeg, mil ta saab olla tasustatud Dvekutiga, sest tal on selle jaoks juba vasakult Kelim.
Seejärel, kui ta saab öelda, et ta on oma osaga rahul, kuigi tal on nii suur puudus, et ta tunneb puudust ja valu Loojast eemal olemisest, loetakse seda, et ta on “oma osaga õnnelik.” Ja et ainult puuduse tundmise tõttu, saame öelda, et ta on “oma osaga õnnelik,” samas kui tal ei ole puudust, ei loeta seda kui “oma osaga õnnelik,” sest “oma osaga õnnelik” tähendab, et ta lepib vähesega, ja kui tal ei ole puudust, siis ei peeta teda “vähesega leppivaks,” sest tal ei ole vajadust rohkema järele kui tal on."
7. Baal HaSulam, Shamati, Artikkel nr 5, "Lishma On Ülivene Ärkamine, ja Miks Me Vajame Ärkamist Altpoolt?"
" Kuid püüdes Lishmad omandada, peab inimene teadma, et ta võtab enda peale, et ta tahab absoluutses täielikkuses töötada andmise nimel. See tähendab, et ta annab täielikult ja ei saa midagi. Ja alles siis hakkab ta nägema, et [tema] organid ei nõustu selle arvamusega.
Ja siit võib ta jõuda selge teadmiseni, et tal ei ole muud nõu, kui valada oma palve Looja poole, et Tema teda aitaks ja keha oleks nõus end ilma igasuguste tingimusteta Looja ees orjastama. Sest ta näeb, et ta ei suuda veenda oma keha ennast täielikult taandama. Selgub, et just siis, kui ta näeb, et ei ole lootustki, et tema keha ise Looja heaks töötama nõustuks, saab tema palve pärineda tema südame sügavusest. Ja siis võetakse tema palve vastu."
8. Baal HaSulam, 52. kiri
"“Kui nad räägivad, ma kuulan,” mis tähendab, et Looja kuulamise määr sõltub täpselt selle igatsuse määrast, mis palve ütlemise ajal ilmneb. Kui inimene tunneb liigset ihalust, peaks ta sel ajal teadma, et Looja kuulab teda tähelepanelikult.
Muidugi, kui ta seda teab, valab ta oma südame veelgi tugevamalt välja, sest ei ole suuremat privileegi kui see, et maailma Kuningas on tema suhtes tähelepanelik. See on üsna sarnane meie tarkade ütlusele, “Looja igatseb õigete palvet,” sest Looja soov, et inimene läheneks Temale, äratab inimeses suurt jõudu ja igatsust Loojat igatseda, sest “Nagu vees peegelduv nägu, nii on inimese süda inimese poole.”
Sellest selgub, et palve ütlemine ja palve kuulmine käivad käsikäes, kuni need täieliku mõõduni kuhjuvad ja inimene omandab kõik."
9. RABASH, Artikkel nr. 17, 2. osa, (1984), "Kogunemise kord"
"Sõprade armastuses peaksime käituma samamoodi: Pärast enda uurimist ja tuntud palvesoovituste järgimist peaksime mõtlema nii, nagu oleks meie palvele vastatud, ning rõõmustama koos sõpradega, justkui oleksid kõik sõbrad üks keha. Ja nii nagu keha soovib kõigile oma organitele head, tahame ka meie, et kõik meie sõbrad end praegu naudiksid.
Seega, pärast kõiki arvestusi saabub rõõmu ja sõprade armastuse aeg. Sel hetkel peaks igaüks end õnnelikuna tundma, justkui oleks ta just teinud väga hea tehingu, mis talle palju raha toob. Ja on tavaks, et sellisel ajal pakutakse sõpradele jooke.
Samamoodi vajab siin igaüks, et tema sõbrad jooksid ja sööksid kooke jne. Sest nüüd on ta õnnelik, soovib ta, et ka tema sõbrad end hästi tunneksid. Seega peaks kogunemise lõpp rõõmu ja ülenduse seisundis olema."
10. Baal HaSulam, 57. kiri
"Inimese maailmas ei ole suuremat õnnetunnet kui see, kui ta leiab end oma jõu (puudumisest) meeleheite äärel olevat. See tähendab, et ta on juba töötanud ja teinud kõik, mida suudab ette kujutada, kuid leiab, et lahendust ei ole. Siis on ta valmis kogu südamest tulevaks palveks Tema abi saamiseks, sest ta teab kindlalt, et tema enda töö teda ei aita.
Niikaua kui ta mingitki enda tugevust tunneb, ei ole tema palve täielik, sest kuri kalduvus kiirustab ette ja ütleb talle: “Esmalt pead tegema, mida suudad, ja siis oled Looja vääriline.”
Selle kohta on öeldud: “Issand on kõrge ja alandlikud näevad.” Kui inimene on juba igasuguste töödega vaeva näinud ja pettunud, jõuab ta tõelisse alandlikkusesse, teades, et ta on kõigist inimestest madalaim, sest tema kehas ei ole midagi head. Sel ajal on tema palve täiuslik ja talle jagatakse Tema heldest käest."