Hevruta - Peale 30. tundi "Kaaslaste armastusest"

Uurime järgmist Rabashi artiklit: "Kaaslaste armastusest"

See on Rabashi teine artikkel – ja see aitab meil mõista, kuidas neid artikleid õppida.

Loeme kõigepealt artikli täielikult läbi, seejärel jagame selle osadeks, et näha, mida me Rabashi arvates mõistma peaksime.

Link: https://kabbalah.academy/et/library/sources/articles/837/

Rabash alustab paari punktiga, mida ta soovib uurida – küsimused, mida me peaksime endalt küsima:

1) Kaaslaste armastuse vajadus [ehk, miks see vajadus olemas on – miks me vajame kaaslaste armastust – me mõistame sõpruse ideed, aga miks me peame neid tingimata armastama, võib-olla nemad peaksid hoopis meid armastama?]

2) Mis on põhjus, miks valisin just need kaaslased ja miks on kaaslased mind valinud? [Kas ma tegelikult üldse kedagi valisin, ma lihtsalt tulin õppima, inimesed olid siin, kas see ongi valik?]

3) Kas igaüks peaks avalikult näitama oma armastust grupi vastu või piisab sellest, kui tunda armastust südames ja praktiseerida kaaslaste armastust varjatult, ilma et peaks avalikult näitama, mis on südames?

On teada, et alandlikkus on suur asi. Kuid me võime öelda ka vastupidist – et inimene peab avaldama oma südames olevat armastust kaaslaste vastu, sest avaldades seda äratab ta kaaslaste südamed teiste kaaslaste suhtes, nii et ka nemad tunneksid, et igaüks neist armastab oma kaaslasi. Sellest tulenev kasu on selles, et sel viisil saab inimene rohkem jõudu, et kaaslasi armastada, sest iga inimese armastuse jõud on teineteise omaga seotud.

Küsimus:

Mida kaaslastevahelise armastuse praktiseerimine tähendab? Mis on see armastuse jõud, millest me räägime?

Rav Laitmani sõnul

Jõud on jõud – see tähendab intensiivsust – aga inimeses avaldub see ka soov, sest soov ongi kogu meie olemus. Seetõttu on olemas soov ja soovi jõud, mille põhjal me saame seda mõõta.

Loojat iseloomustab naudingu jõud, see tähendab andmist ja armastust. Kuid meie suhtes ilmnevad need omadused Tema survejõuna meie vastu, see tähendab põhjuse kujul, millest tuleneb iga tagajärg. Seetõttu mõõdame Tema mõju, Tema armastust meie vastu mõju jõuga, armastuse jõuga, millega see väli meid mõjutab.

On olemas erinevus vaimse välja, milles paiknevad kõikvõimalikud omadused, ja selle välja mõjujõu vahel, mis mõjutab selles paiknevat võõrast objekti.

Kui see objekt on omandanud vaimse välja omaduse, siis on nad tasakaalus, keegi ei survesta kelledagi. Aga kui see objekt on veel kuidagi võõras, st ei vasta välja omadustele, siis väli mõjutab teda ja põhjustab liikumise, et viia objekt endaga tasakaalu.
Nii toimib see ka meie maailmas ning täpselt sama seadus kehtib vaimses maailmas.

Eelneva põhjal, mida me armastuse jõuna käsitleme?

Rav Laitmanilt:

Meie töö peab keskenduma palvele, et muuta meie palve nii õigeks ja täpseks kui võimalik, maksimaalsel viisil, mida me oleme valmis oma seisundist lähtuvalt ellu viima. Igal hetkel peame proovima leida õige palve vastavalt selle (seisundi) suunale, intensiivsusele ja iseloomule. See on kõige olulisem asi.

Kui me ennast uurime, näeme, et me ei palu Loojalt. Ja isegi kui me palume, palume me enda jaoks, kurdame oma isikliku seisundi üle. Ja see on kindlasti suurima ego ilming.

Tavalised inimesed selles maailmas, kes ei tegele Kabala õppimisega, on paremas olukorras kui meie. Sest nemad ei nõua, et Looja peaks muutma, parandama või korrigeerima seda, mida Ta neile tegi, Temaga mitte nõus olles. Nad võtavad lihtsalt kõik vastu nii, nagu see on, sest nad on Loojast eraldatud. Vähemalt nemad ei tule Tema juurde nõudmiste ja kaebustega, küsides, kus on nende vääriline tasu. Selline nõudmine on täielikult vastupidine õigele palvele.

Meis on võimalik korraldada selline muutus, et palume õigesti ainult grupis töötades. Inimene ei suuda üksi end selles protsessis hoida. Kui ta on üksi, langeb ta uuesti oma ego alla; ta hakkab kõike endale omistama ja endale nõudma. Tal ei ole vahendeid, et end vormida ja oma Looja poole pöördumist korrektselt vormistada. See on võimalik ainult ühise palve kaudu.

Meil tasub neid mõisteid väga selgelt näha. Kui me teel olles mingeid muutusi ei koge, on see märk sellest, et me ei palu neid. Kogu vaimne areng toimub ainult eelneva puuduse ja palve avastamise kaudu.

Nüüd pöördume tagasi Rabashi juurde

Selgub, et seal, kus inimesel on kaaslaste armastuse jõu jaoks üks mõõdupuu, siis kümnest liikmest koosnevas grupis on ta ühendatud kümne jõuga, kes kaaslaste armastamise vajadust mõistavad. Kui aga igaüks neist ei näita grupile, et ta kaaslasi armastab, siis jääb grupil jõust puudu.

See on nii, sest on väga raske kaaslast positiivselt hinnata. Igaüks arvab, et tema on õige ja ainult tema armastab kaaslasi. Sellises olukorras on inimesel teiste armastamiseks väga vähe jõudu. Niisiis peaks just see töö olema avalik, mitte peidetud.

Küsimus: Miks on raske teisi heatahtlikult hinnata? Mis takistab mul seda tegemast?

Rabash:

Aga endale tuleb alati grupi eesmärki meenutada. Muidu kipub keha eesmärki hägustama, sest keha kipub alati oma kasust hoolima. Me peame meeles pidama, et grupp loodi ainult selle jaoks, et teiste armastust saada, ja et see oleks hüppelauaks Jumala armastamisele.

See saavutatakse just siis kui öeldakse, et inimene vajab gruppi, et olla võimeline oma kaaslasele andma ilma igasuguse tasuta. Teisisõnu, ta ei vaja gruppi selle jaoks, et grupp talle abi ja kingitusi annaks, mis tema keha saavaid anumaid täidaksid. Selline grupp on rajatud enesearmastusele ja edendab ainult vastuvõtvate anumate arengut, sest nüüd näeb ta võimalust saada rohkem vara, sest tema kaaslane aitab tal materiaalset vara omandada.

Selle asemel peame meeles pidama, et grupp loodi teiste armastuse baasil, nii et iga liige saaks grupist teistes armastuse ja iseenda vihkamise. Ja nähes, et tema sõber püüab oma mina taandada ja teisi armastada, põhjustaks kõigi sulandumise oma sõprade kavatsustega.

Seega, kui grupp koosneks näiteks kümnest liikmest, oleks igal liikmel kümme jõudu, et enese taandamist, enda vihkamist ja teiste armastamist praktiseerida. Teisel juhul jääb inimesele üksainus jõud teiste armastamiseks, sest ta ei näe, et kaaslased seda teeksid, sest kaaslased varjavad oma armastust teiste vastu. Veelgi enam, kaaslased panevad ta oma kaaslaste armastamise teed mööda liikumise soovi jõudu kaotama. Sellises seisundis õpib ta nende tegudest ja langeb enesearmastuse võimu alla.

Rabash ütleb: "Selle asemel peame meeles pidama, et grupp loodi ligimesearmastuse põhimõttel." Kas sa arvad, et me võime unustada grupi eesmärgi? Ja kui selle unustamine on võimalik, kuidas saame seda endale jälle meelde tuletada?

Rav Laitmanilt:

Õpilase küsimus: Töötubades oma grupiga, kuidas ma pean meeles pidama vajadust sisemise töö järele? Mul on tunne, nagu oleksin kahe protsessoriga arvuti, millest üks unustab kogu aeg eesmärgi ja töö. Teine tuletab mulle seda aga kogu aeg meelde ja meenutab kogu protsessi, millest olen läbi käinud.

Vastus: Me ei suuda pidevalt eesmärki ja tööd meeles pidada ning eemaldume sellest kogu aeg. See eemaldumine on vajalik, kuid me ei pea sellega leppima. Alles siis on see meie paranduse toimumise jaoks kasulik, nagu öeldakse: “Kõik leitakse väljastpoolt.” See tähendab, et sa ei lepi lahtiühendamisega.

Me eraldume selleks, et saaksime taas ühineda, järgmisel tasemel. Samuti ei suuda ma end nii kõrgel tasemel hoida, välja arvatud ainult keskkonna kaudu.

Iga elektriskeem töötab selle põhimõtte alusel; iga üksus annab energiat väljapoole ja võtab uut energiat endasse, seejärel annab taas välja ja saab jälle energiat sisse. See on nagu pool ja kaabel, mis vahetavad pidevalt energiat, liikudes vooluahelates nende vahel; just nii nad koos töötavad.

Ma ei suuda iseennast heas seisundis hoida; vajan vastastikust tööd grupiga. Nii me vaheldume oma töös. Pealegi läbivad kõik kaaslased omaenda seisundeid. Ja siis määrab Looja selles süsteemis selle, millise kiirusega seisundid igaühes meist ja kõigis koos vahelduvad.

Me peame tundma, et me ei eksisteeri eraldatult, vaid kuulume ühte süsteemi kahe protsessori kaudu, mis töötavad vaheldumisi, vahepeal üks ja vahepeal teine. Meil on vaja ühendada oma energia, nii et saad ennast laadida ja toita meie ühise töö energiaga. Grupis kaovad kõik seisundid, millest oled läbi käinud, kõik eelmised tasemed, kogu sinu ajalugu. Kõik see juhtub ainult grupis, kollektiivses Klis, kuni jõuame selles Lõpmatuse vormini. Alles siis, tegevuses nimega paranduse lõpp, avastame kõik selle, millest läbi käisime.

Kõik see on grupi sees leitav. Esimene vaimne seisund algab seotuses grupiga, minu suutlikkuse või suutmatuse tõttu sellega ühineda. Nii toimub minu esimene ja väikseim kurja kalduvuse avastamine, ja nii edasi kuni viimase kurja kalduvuseni, suure egoni redeli tipu tasemel. Seetõttu neelab grupp alla kõik töö tulemused. Grupp on Lõpmatuse Malchut.

Vaimset edenemist mõõdetakse ainult ja üksnes kasvava kurja kalduvuse suhtes: millise kiirusega ja millise jõuga see kasvab, sellest sõltub meis ühenduse tõrjumise kasv. Tõrjumine ja pimedus muutuvad järjest suuremaks ja tugevamaks, aga me tõlgendame, mõistame, tunneme neid ning saame tõuke nendega töötada, et selle pimeduse ees grupiga ühineda. Oleme huvitatud sellest tõrjumisest; muidu me ei võtaks vastu oma “töö märke”. Selle põhjal mõõdetakse meie arengut.

Vahepeal hindame ainult oma tunde järgi, ilma objektiivse mõõtmiseta, kuid pärast seda mõõdame oma seisundeid ise.

Rabash lõpetab järgmiselt:

4) Kas igaüks peaks tundma oma kaaslase vajadusi, konkreetsemalt iga sõbra vajadusi, et ta teaks, kuidas neid rahuldada, või piisab ainult sellest, et kaaslasi üldisemalt armastada?

Seda võime arutada, kui meil jääb aega, selle võib ka jätta järgmise korrani meie enda isiklikuks mõtiskluseks.