245. Enne vastsündinu loomist

Kuulsin Jeruusalemmas, 21. Ijaril, aprill–mai

"Enne vastsündinu loomist kuulutatakse, kas seeme saab olema rumal või tark jne, aga õiglane või õel, seda ta ei öelnud."

Selle põhjal peaksime küsima: rumal inimene ei saa ju õiglane olla, sest "inimene ei tee pattu muidu kui siis, kui temasse on tulnud rumaluse vaim". Samuti on kirjutatud: "Kui keegi on kogu oma elu rumal, kuidas saab tal olla valikut, kui ta on määratud olema rumal?"

Samuti peaksime mõistma, mida on kirjutatud: "Ma nägin vooruslikke, ja neid oli vähe, Ta tõusis ja istutas neid igasse põlvkonda." Peaksime tõlgendama, et sõna "vähe" tähendab, et nad jääb järjest vähemaks, ja istutamisega nad paljunevad. Peaksime mõistma allegooriat "istutamisest" ning samuti seda, et sõna "vähe" on olevikus. Kuidas siis taimed paljunevad?

Me peaksime tõlgendama, et rumal või tark käib ainult ettevalmistuse kohta, nagu "tema annab tarkadele tarkust ja mõistlikele mõistust."(Taaniel 2:21) See tähendab, et on inimesi, kes sünnivad tugeva tahte, avala südame ja terava mõistusega, ning seda nimetame "tarkuseks", sest ta suudab Tema tarkust vastu võtta. Vastupidi, on inimesi, kes sünnivad rumalatena, see tähendab, et nad on kitsarinnalised, kelle mõtted ja soovid on ainult iseenda juures. Nad ei tea, mida tähendab teisi tunda, sest nad ei mõista, mis on teistele jagamine, siis kuidas võiksid nad saavutada õiglase astme? Õiglane olla on võimatu enne, kui saavutame Looja armastuse, ja kui inimesel ei ole armastust teiste vastu, ei saa ta jõuda Looja armastamiseni, nagu selgitab rabi Akiva: "Armasta oma ligimest nagu iseennast" on Toora suur reegel. Seega ei ole sellistel inimestel valikut. Ja ometi "ta ei öelnud: 'õiglane või õel,'" mis tähendab, et neil siiski on valik.

Me peaksime sellest aru saama nii, nagu meie targad ütlesid: „Ma nägin vooruslikke, ja neid on vähe.” "Vooruslikud" tähendab inimesi, kes on võimelised ja valmis Dvekutiks Temaga; neid on vähe. Seepärast istutas Ta neid igasse põlvkonda. Nii on narridel juba valik — minna ja ühineda ning haakuda põlvkonna õigete külge. Nii saavad nad jõudu ja võime Taevase kuningriigi koorem enda peale võtta. Nad suudavad teha püha tööd, sest õiged annavad neile oma mõtteid ja soove. Selle abi kaudu, mida nad põlvkonna õigete käest saavad, suudavad ka nemad tõusta õigete tasemele, isegi kui nende loomuses ei ole neid omadusi. Aga vooruslike külge haakumise kaudu saavad nad endale uusi omadusi.

Nii selgub, et istutades neid igasse põlvkonda, saavad vooruslikud oma kaasaegseid kõrgematele astmetele tõsta. Kui vooruslikud oleksid kõik ühes põlvkonnas, ei oleks narridel mingit võimalust pühaduse teele tõusta.

Selle kaudu mõistame istutamise parandust, sest istutamine on vooruslikke paljundanud. Samamoodi toob taime mulda panemine kaasa paljude harude kasvu.

Samuti saame mõista valiku tähendust. Kui keegi sünnib narri ehk endassekapseldunud inimesena, kes on väljapoole suunatud andmisest kaugel, siis vooruslikega liitumise kaudu saavad nad vooruslikelt uusi omadusi, kes mõjutavad narre, kui need teevad valiku ning alanduvad, et minna ja vooruslike juhatus vastu võtta. Ilma selleta muutub nende Toora neile surmajoogiks. Ainult vooruslike külge haakumise kaudu saavad nad osa Loojaga Dvekutist osa saada.

On teada, et kui kaks inimest seisavad teineteise vastas, on ühe parema vastas teise vasak ja ühe vasaku vastas teise parem. Seetõttu, kui räägitakse kahest teest, 1) paremast, mis tähendab õigete rada, kelle huvi on ainult anda, ja vasaku tee rada on õelate tee, sest nende huvi on ainult nende endi kasu, mille tõttu nad on eraldatud Elude Elust ja neid peetakse surnuiks, nagu meie targad ütlesid: “Õelad kutsutakse oma eluajal ‘surnuiks’.”

Järelikult, isegi kui inimene õpib parema tee rajal, on ta ikka Looja vasaku poole vastas. Sellest järeldub, et tema Toora saab talle surmajoogiks, sest Toora ja Mitzvoti [käskude] kaudu, kui see toimub vasaku viisil, on tema kavatsuseks oma ihu suurendada. See tähendab, et varem tahtis ta oma keha rahuldada ainult selle maailma naudingutega. Nüüd, järgides Toorat ja Mitzvote, tahab ta, et Looja rahuldaks ka tema järgmise maailma naudingud. Järelikult kasvavad tema saamise anumad Toora kaudu. See tähendab, et varem tahtis ta ainult selle maailma rikkust; pärast Tooras ja Mitzvotiga tegelemist tahab ta ka järgmise maailma rikkust. Nii põhjustab Toora surma, sest selle kaudu täieneb temas tõeline saamise tahe.

Veelgi enam, kui ta tegeleb Toora ja Mitzvotiga oma vasakul poolel, mis tähendab, et tema esmane kavatsus on ainult saada, mida peetakse vasakuks. See on kindlasti vale. Kuid me peaksime püüdma saavutada Dvekuti, saades Loojaga üheks, ja siis ei ole paremat ega vasakut; ta saavutab Loojaga vormi võrdsuse. Sel ajal on tema parem Looja parem. Järelikult on tema keha saanud hinge jaoks riietuse. Siis, kui ta hakkab tegelema kehaliste asjadega, ei tegele ta oma keha vajadustega rohkem, kui tema hinge jaoks sobilik. Samamoodi, kui inimene teeb kehale riietust, ei tee ta riiet kehast pikemaks ega laiemaks. Pigem püüab ta teha kehale täpselt sobiva riide. Vastasel juhul ta ei kanna seda riiet.

See on nagu rätsep, kes toob inimesele ülikonna. Kui mees paneb ülikonna selga ja kui rõivas on liiga pikk ja liiga lai, annab ta ülikonna rätsepale tagasi. Samamoodi peaks inimese keha katma hinge ning keha ei tohiks olla suurem kui hing, mis tähendab, et tema keha vajadused ei tohiks olla liiga suured, ületades seda, mida ta oma hinge jaoks vajab.

Siiski peame teadma, et Temaga Dvekuti saavutamine ei ole lihtne, ja “Mitte kõik, kes tahavad Issandat võtta, ei või tulla ja võtta.” Seepärast vajame põlvkonna õiglasi. Kinnitudes tõelise õpetaja külge, kelle soov on ainult anda, peaks inimene tegema seda, mida tema õpetaja armastab, see tähendab vihkama seda, mida tema õpetaja vihkab, ja armastama seda, mida tema õpetaja armastab, siis suudab ta õppida Toorat, mis ei ole surmav jook.

See ongi tähendus lausele: “Ta seisis ja istutas neid igasse põlvkonda,” et selle kaudu saaksid nad ühineda vooruslikega ning ka nemad saavutaksid Temaga tõelise Dvekuti.

Ärgu olgu sulle arusaamatu, miks maailmas on vaja rumalaid. Nad võiksid ju kõik targad olla. Siiski peab igal asjal olema kandja. Seetõttu ongi vaja rumalaid—et nad oleksid saamise soovi kandjad. Nii saavad need, kes tahavad Looja teedel käia, neist abi, nagu on kirjutatud: “Kui nad välja lähevad, siis nad näevad nende meeste laipu, kes astusid üles mu vastu; sest nende uss ei sure ja nende tuli ei kustu, ja nad on jälkuseks kogu inimsoole.” (Jesaja 66:24) Nagu meie targad on öelnud, et nad on tuhk õigete jalgade all , sest selle kaudu eristatakse õigeid, et nad võiksid selle eest Loojat kiita ja tänada, et Ta on nad lähemale toonud. Seda nimetatakse “tuhaks nende jalgade all” jne., mis tähendab, et nad saavad õelate lõppu nähes edasi liikuda.