Artikkel

Mida tähendab „Sa oled andnud tugevad nõrkade kätte” töös

Artikkel nr. 13, 1991

Siin on töö järjekord: Kui inimene soovib teha kõike Looja pärast, et tema teod oleksid andmiseks, mitte tasu saamiseks, on see loomuse vastu, sest inimene loodi enda nimel saamise sooviga. Seepärast anti meile ülesanne väljuda enesearmastusest ja töötada ainult Looja heaks.

Selle jaoks, et oleks võimalik seda tööd teha ehk väljuda enesearmastuse domineerimisest, anti meile Mitzva [käsk/hea tegu] „armasta oma ligimest nagu iseennast”, mis, nagu ütleb rabi Akiva, „on suur reegel Tooras.” Nagu on selgitatud raamatus „Toora andmine”, selle kaudu väljume enda jaoks saamise soovist ja saame töötada Looja heaks.

Ja seoses (käsuga) „armasta oma ligimest nagu iseennast”, peaksime tegema kaks tõlgendust:

1.Inimese ja tema sõbra vahel.

2. Inimese ja Looja vahel, nagu ütlesid meie targad, (Midrash Rabbah, Yitro, 27:1), „Ära jäta oma sõpra ja oma isa sõpra.” „Sinu sõber” on Looja, nagu on kirja pandud, „Oma vendade ja sõprade pärast,”(Psalm 122:8) mis tõlgendatakse kui Loojat, kes kutsus neid „vendadeks” ja „sõpradeks.” Sellest järeldub, et „armasta oma ligimest nagu iseennast” viitab sellele, et (tuleb) saavutada armastus Looja vastu nagu iseenda vastu.

Seega on „armasta oma ligimest nagu iseennast” kohta kaks arusaama:

1) Me peaksime ütlema - nagu ravim. Teisisõnu, põhjus, miks inimene peab oma ligimest armastama, on ainult selles, et selle kaudu saab ta jõuda Looja armastamiseni, nagu  raamatus "Toora andmine" esitatud on. Seega, nagu sõprade armastus, kui inimene soovib klammerduda sõprade külge, valib ta kellega end siduda. Teisisõnu, kui inimene valib endale sõbrad, otsib ta neid, kellel on head omadused.

Samamoodi, kui inimene soovib armastada Loojat, peaks ta püüdma näha Looja suurust ja tähtsust. See äratab inimeses armastuse Looja vastu. Kui ta ei suuda näha Looja suurust ja tähtsust selle tõttu, et inimeses olev kurjus laimab Loojat, peab ta paluma Loojalt abi, et saada jõudu see ületada ja öelda mõistusest kõrgemal: „Ma tahan uskuda Looja suurusesse ja tähtsusesse, et ma saaksin Teda armastada,” nagu on kirjutatud: „Ja sa armasta Issandat, oma Jumalat, kõigest oma südamest ja kogu oma hingest.” Teisisõnu, sõprade armastus on vahend, mille kaudu jõutakse eesmärgini, milleks on Looja armastus.

Selle kaudu võime tõlgendada, mida meie targad ütlesid: „Hea on, kui Toora on koos õige käitumisega, sest mõlema eest nägemine leevendab süüd.” See tähendab, et õige käitumise nimel vaevanägemine, mis on töö inimese ja tema sõbra vahel, on ravi, mille abil inimene võib jõuda Looja armastuseni, keda nimetatakse „Tooraks”. Toora olemus seisneb selles, et selle kaudu ühendutakse Toora andjaga. Meie targad ütlesid selle kohta: „Looja ütles: „Ma olen loonud kurja kalduvuse; ma olen loonud Toora maitseaineks.”” See tähendab, et Toora, mis on maitseaine, kaudu autasustatakse inimest Dvekutiga [liitumisega] Loojaga, ning see ongi „tema parandamine”.

See ongi tähendus lausele „Mõlema eest vaevanägemine leevendab süüd.” Teisisõnu, töö inimese ja tema sõbra vahel ning töö inimese ja Looja vahel, st pingutus Tooras, leevendab süüd. See tähendab, et hea ja kurja tundmise puu patu süü, millest kõik patud tulenevad, parandatakse mõlema kaudu.

Kirjakoht ütleb (Psalmid 33:18-19, Rõõmustage ... Te õiged): „Vaata, Issanda silm on nende peal, kes teda kardavad ja tema heldust ootavad, et tema tõmbaks nende hinge välja surmast ja hoiaks neid elus näljaajal.” Me peame mõistma, mida tähendab „Issanda silm on [just] nende peal, kes Teda kardavad.” Sest Looja silmad rändavad ju kõikjal. Me peame uskuma, et Looja valvab kogu maailma individuaalse juhtimisega, kui Hea, kes teeb head, ja mitte tingimata nende üle, kes Teda kardavad.

Me peaksime tõlgendama, et Loojast räägitakse vaid vaatenurgast: „Sinu tegude järgi me tunneme Sind.” See tähendab, et just need, kes Teda kardavad, tunnevad, et Looja silm valvab kogu maailma. Teisisõnu, vaid need, kes kardavad Loojat, saavutavad selle, et Looja valvab maailma individuaalse juhtimisega, kui Hea, kes teeb head. Aga ülejäänud maailma jaoks on juhtimise palge varjamine, sest nad ei suuda saavutada Tema juhtimist kui Head, kes teeb head.

See on kirjutatud “Zohari raamatu sissejuhatuses” (punkt 138): “Kuni vastuvõtjad ei ole täielikult valmis, et nad võiksid vastu võtta kogu Tema heldust, mille Ta mõtles meie jaoks loomise ­mõttes, peab juhtimine olema headuse ja kurjuse kujul.”

Teisisõnu, kuni meie vastuvõtmise anumad on täis enesearmastust, on võimatu näha jumalikku juhtimist kui head ja head tegevat. Pigem on need, kes suudavad näha Looja silma, et Tema juhtimine on hea ja head tegev, ainult need, kes “ootavad Tema halastust”. Seda seetõttu, et “Tema halastus” tähendab, et nad ihkavad saada Loojalt Hesedi [halastuse] omadust—andmise omadust—mida nimetatakse “kuju sarnasuseks”, tuntud kui “Dvekut [ühinemine] Loojaga”.

Seetõttu, kui nad on saanud tasuks andmise omaduse, ei ole nende vastuvõtmise anumad enam rikutud. Sel hetkel saavad nad tasuks “Issanda silma”, et tunda, et Tema juhtimine on ühtne, hea ja head tegev. Aga need, kes ei soovi saavutada Hesedi omadust, st andmise anumaid, on headuse ja kurjuse mõju all.

Kuid kellele annab Looja Hesedi, mida nimetatakse “andmise anumateks”, mis on teine loomus? Mitte kõigile. On palju inimesi, kes ootavad Tema halastust—et Looja annaks neile Hesedi omaduse. Siiski ei anna Looja Hesedit, mida nimetatakse “andmise anumateks”, neile inimestele, kes arvavad, et Hesedi küsimus on vaid lisand, st need, kes peavad end terviklikuks ja vajavad Loojat, et Ta annaks neile Hesedi omaduse kui headuse täienduse.

Nii on sellepärast, et ülaltpoolt antakse ainult neile, kellel on Kelim [anumad] täitmiseks. Teisisõnu, kui ei ole tõelist puudust, ei ole võimalik seda täita. Millal on siis võimalik vajadust rahuldada? Kui inimene ei palu luksusi, vaid hädavajalikku. Siis inimene saab, sest luksusi ei peeta puuduseks.

Kui on kirjutatud: “Issanda silm on nende peal, kes Teda kardavad, nende poole, kes ootavad Tema halastust,” siis kes on need ülalmainitud inimesed, kes ootavad Tema halastust? St, mis eesmärgil nad igatsevad, et Looja annaks neile Hesedi omaduse? Just need inimesed tunnevad, et neil on Hesedi omadust vaja, “et päästa nende hinged surmast.”

Teisisõnu — just need, kes soovivad saavutada Dvekuti Loojaga, ühineda Elude Eluga. Muidu, kui neil ei ole Dvekuti, tunnevad nad, et on võrdsed surnutega, nagu targad ütlesid: “Õelad, nende elu ajal, nimetatakse neid surnuiks.” Seetõttu paluvad nad Loojalt, et Ta päästaks nad surmast, sest kuju erinevus lahutab neid Elude Elust.

Ühtekuuluvust Loojaga peetakse eluks, nagu on kirjutatud: „Aga teie, kes te hoidute Issanda, oma Jumala külge, olete elus igaüks teist tänasel päeval.” Sellest järeldub, et põhjus, miks nad paluvad Hesedi omadust, seisneb selles, et nad ei soovi olla nagu „Õelad, keda oma elu ajal nimetatakse surnuiks,” ning neile annabki Looja Hesedi omaduse, see tähendab, andmise anumad.

Kui on kirjutatud „Et päästa nende hing surmast,” tähendab see tema palvet Loojale anda talle Hesedi omadus, et „päästa nende hing surmast”, mida nimetatakse „puuduseks”, milleks on Kli [anum], mis võib saada täitumust. Kuid need inimesed, kes vajavad Looja abi kui luksust, neil puuduvad tõeline Kelim [Kli mitmus], neil ei ole tõelist vajadust, et Looja annaks neile Kelimi, „et päästa nende hing surmast”, vaid ainult kui luksus.

Seetõttu jäävad nad vastuvõtu anumate juurde, hoolitsedes vaid omaenda kasu eest. Nad ei tunne, et nende Kelim on rüvetatud, et sellesse Kelimi on võimatu pühadust (Kedusha) sisestada, sest pühadus ja isiklik kasu on vastandid.

Järelikult paluvad andmise jõudu ainult need, kes mõistavad, et kui nad ei suuda teha andmise tegusid, siis lahkuvad nad Elude Elust, Loojast. See on teine loomus, nagu Baal HaSulam ütles, et nagu Looja andis esimese loomuse, saamise soovi, siis on võimatu muuta esimest loomust teiseks. Ainult Looja saab seda teha.

Nagu Egiptusest väljumise puhul vabastas Looja ise nad vaarao, Egiptuse kuninga võimu alt, nagu meie targad ütlevad Haggadahs: „Issand tõi meid Egiptusest välja, mitte inglite, mitte serafite ja mitte saadiku abil, vaid Looja enda poolt.”

Millal aga saab inimene abi, et Looja ta Egiptuse, iseka saamise soovi valitsuse alt vabastaks? See juhtub täpselt siis, kui see on inimese jaoks tõeline vajadus, mitte luksus. Seega, kui inimene soovib saavutada ühtekuuluvust Loojaga, saab ta abi vajaduse korral. Teisisõnu, ta peaks tundma puudust, mitte täiuslikkuse, vaid elu puudust, sest kurjus tema sees on nii suur. Selle tõttu saab ta ülevalt teada, et ta on patustaja, nagu on kirjutatud Seferas, Zoharis, selle kohta, mis on öeldud: „Või tehakse talle tema patt teatavaks.” Küsitakse: „Kes tegi selle talle teatavaks?” Ja vastatakse: „Looja tegi talle teatavaks, et ta on pattu teinud.”

See tähendab, et Looja näitab talle tõde selle kohta, kui kaugel ta on Loojast ja et tal on tegelik vajadus Kedusha elu järele. Seega palub inimene siis Loojalt abi ja palub, et Looja annaks talle andmise soovi, sest tal on puudus elust. Ja siis, et tal on nüüd juba tõeline vajadus, annab Looja talle andmise soovi, mis on teine loomus.

Eeltoodu põhjal peaksime tõlgendama kirjutatut (raamatus “Ja imedest”): “Ja Sina, oma suures halastuses, asetasid tugevad nõrkade kätte, paljud väheste kätte, roojased puhaste kätte.” See tuleb meile ütlema, et enne, kui inimene jõuab seisundisse, kus ta näeb, kui nõrk ta on, kui palju kurjust temas on, nii et ta ei suuda sellega toime tulla, ja kui ebapuhas ta on, ei ole võimalik saada täitumist ülalt. Seda seetõttu, et tal ei ole veel täielikku Klid, mis suudaks vastu võtta täitumise, mis on seotud Kli puudusega.

Sellepärast ongi kirjutatud: “Sest te olite kõigist rahvaist kõige väikesearvulised.” Teisisõnu: “Issand ei armastanud teid ega valinud teid sellepärast, et te oleksite kõigist rahvastest kõige arvukamad, sest te olite kõige väikesearvulisemad kõigist rahvaist.” Niisiis, kui inimene näeb, et ta on halvem kui kogu maailm, just siis, madaluse seisundis, valib Looja tema ja vabastab ta Egiptuse ikkest, nagu on kirjutatud: “Mina olen Issand, su Jumal, kes sind tõi välja Egiptusemaalt, ...et olla sinu Jumalaks.”

On kirjutatud (laulus “Hanuka laul”): “Ma ülistan Sind, Issand, sest Sa oled mind tõstnud ega ole lasknud mu vaenlastel minu üle rõõmustada.” Peame mõistma, kes on Taaveti vaenlased, kelle kohta Taavet ütles: “Ega ole lasknud mu vaenlastel minu üle rõõmustada.” Tuleks tõlgendada, et on teada, et Taavetit peetakse Malchutiks, mis tähendab taevariiki. See tähendab, et loodud olendid peaksid võtma enda peale taevariigi ikke eesmärgiga mitte saada tasu, vaid seetõttu, et “Ta on suur ja valitseb,” mitte isikliku kasu nimel.

Kuid kogu maailm seisab sellele vastu ja vihkab kõike Looja nimel tehtavat, mitte isikliku kasu nimel. Seetõttu on Kedusha täielikult andmine, see tähendab Looja heaks, nagu on kirjutatud: „Olge pühad, sest mina, Issand, olen püha.” Nii nagu Looja ainult annab loodule, peaksid ka loodud andma Loojale, sest seda nimetatakse „kuju sarnasuseks”, mida peetakse Dvekutiks Loojaga.

Järelikult kõiki, kes tahavad töötada ainult iseenda heaks ja mitte Looja nimel, nimetatakse „Looja vaenlasteks”, see tähendab taevariigi vaenlasteks. Seetõttu nimetatakse neid „Taaveti vaenlasteks” ja see ongi Taaveti sõnade mõte: „Ega ole lasknud mu vaenlastel minu üle rõõmustada.”

Üldiselt on vaid kaks mõistet, millest rääkida: 1) Looja, 2) loodud. Teisisõnu, Looja lõi loodu, et kinkida talle rõõmu ja naudingut, nagu on kirjutatud: „Tema soov on teha head oma loodutele.” Enne pattu oli Adam HaRishonil oma Neshama täielikkus, sest sel ajal olid tal NRN BYA-st ja NRN Atzilutist. Alles pärast pattu oli tema NRN lahkunud ning talle jäi vaid Nefesh.

Siis pidi ta kahetsema, tõstma kogu oma Kelimi, mis oli langenud Klipoti juurde, ning ühendama need taas Kedushaga, see tähendab, taas Tema külge klammerduma, et anda. Seda nimetatakse „paranduseks” [heebrea keeles – „tagasi pöörduma”], nagu on kirjutatud Zoharis: „Hey peab naasma Vavi juurde.”

Hey tähendab Malchuti, mis võtab vastu selle nimel, et saada, ja kõik hinged tulenevad temast. Seetõttu nimetatakse Malchutit “Iisraeli kogunemiseks”, mis sisaldab kõiki hingi. Sellele Malchutile määrati parandus, et parandada teda andmise nimel tegutsema. See töö anti loodutele, kus Toora ja Mitzvotide [käskude] andmise nimel täitmise kaudu põhjustavad nad igaühe töö, et anda, oma hinge juurest Malchutis Atziluti maailmas. Sellega põhjustavad nad ühenduse üleval, mida nimetatakse “Looja ja Tema Shechina [Jumalikkus] ühenduseks”, mis tähendab Malchutit, keda nimetatakse Shechinaks, koos ZA-ga, keda nimetatakse “HaVaYaHi Vav”. See on kahetsuse tähendus, kui Zohar ütleb: “Hey peab naasma Vavi juurde.”

Üldiselt peaksime tegema kolme eristust: “üks”, “ainulaadne” ja “ühendatud”. On kirjutatud “Kümne Sefiroti õpetus” (I osa, 1. punkt): “Üks viitab sellele, et Ta on ühtlases võrdsuses. Ainulaadne viitab sellele, mis Temast lähtub, et Temas on kõik need mitmekordsused ühtsed, nagu Tema olemus. Ja Ühendatud viitab sellele, et kuigi Ta mõjutab paljusid tegusid, toimib kõigis neis üks jõud ja need kõik naasevad ning ühinevad ainulaadse vormi alla.”

Ühe tähendus on see, et Ta on ühtlases võrdsuses, st Ta lõi loodu üheainsa sooviga – oma loodutele head teha. Ainulaadne tähendab, et kuigi me näeme palju tegusid, s.o head ja halba, ja Ta paistab kord head, kord halba tegevat, nimetatakse Teda “Ainulaadseks”, sest kõik Tema erinevad teod viivad ühe tulemuseni – teha head. Järelikult on Ta ainulaadne igas üksikus teos ja ei muutu kõigi oma erinevate tegude läbi. Iga teo üle valitseb üks vorm – teha head.

Seda peab inimene uskuma. Teisisõnu, isegi kui inimene tunneb, et see tegu tuleb Loojalt ja see ei ole soodne tegu, peaks ta ikkagi uskuma, et see tegu viib ta heani. See on inimese töö – uskuda, et see on nii, isegi kui ta ei mõista seda, ning tänada Loojat selle eest.

Meie targad ütlesid: “Inimene peab õnnistama halba nii nagu head.” Teisisõnu, inimene peab uskuma, et see on tema enda hüvanguks, või Looja ei laseks tal neid seisundeid tunda, sest Tema soov on teha loodutele head, sest see oli loomise mõte.

„Ühtne” tähendab, et inimene on juba saanud preemiaks näha, kuidas kõik paljud üksikud on võtnud Omaduselt Unikaalse kuju, see tähendab, et ta on saanud preemiaks näha, kuidas iga paha eest on ta juba saanud selle juurde kuuluva hea. Inimene saab ühtsusesse jõudmisega premeeritud alles siis, kui ta on parandanud oma Kli, et töötada andmise nimel. Sel ajal saab inimene preemiaks loomise eesmärgi, mis on täielikult hea.

See on tähendus sellele, mis on kirjutatud psalmis, Taaveti Maja Avamine. „Maja avamine” viitab templile. Töö seisneb selles, et inimese süda peaks olema Looja tempel, nagu on kirjutatud: „Ja tehku nad mulle püham, et ma võiksin elada nende seas.” Inimene peaks saama preemia Shechina kohalolu eest, nagu meie targad ütlesid: „Halastajal on vaja südant,” mis tähendab, et kõik, mida Looja vajab, on inimese süda, et anda talle seda, mida Ta soovib anda.

Ja kui inimene saab preemiat ühtseks saamise eest, näeb ta, et teda on premeeritud templi ehitamisega. Selle kohta ütles Taavet: „Ma ülendan sind, Issand, sest sina oled mind ülendanud ega lasknud mu vaenlastel minu üle rõõmustada.” See tähendab, et kõik vaenlased—soov isekaks saamiseks—kes takistasid Pühadust, päästis Looja ta kõigi vaenlaste käest ja ta sai preemiaks siseneda Pühadusse. See on sõnade tähendus: „Issand, sina oled mu hinge välja toonud allilmast; sina oled mind elavana hoidnud, et ma ei langeks auku.”

Me ütleme (palves „Meie Isade Abi”): „Sina oled esimene; sina oled viimane; ja peale sinu pole meil kuningat, kes lunastab ja päästab.” Samuti ütleme: „Sina oled enne maailma loomist; sina oled pärast maailma loomist; sina oled selles maailmas; ja sina oled tulevases maailmas.” Me mõistame seda sõna-sõnalt kui viidet Looja suurusele. Kuid mida see tahab meile töös õpetada?

On teada, et töö järjekord on see, et inimene peab parandama oma saamise anumad, et tal oleks jõudu teha kõike andmise nimel. Ja inimene peab pingutama ja tegema kõik, mis tema võimuses. Sel ajal jõuab ta arusaamani, et ilma Looja abita ei ole ühelgi viisil võimalik  isikliku saamise soovi kontrolli alt pääseda. Seda nimetatakse „lunastuseks”, kui ta väljub Egiptuse vangipõlvest, see tähendab, saamise soovi kontrolli alt.

Kõik saavad aru, et lunastus on Looja teha, sest inimene näeb, et on täiesti võimatu omal jõul pagendusest väljuda. Kuid siiski peaksime küsima: „Kuidas teab inimene, et väljumine vastuvõtmise soovi pagendusest sõltub ainult Loojast ja on väljaspool inimese võimeid?”

Vastus on see, et tema arvates on ta juba teinud kõik, mida ta suutis teha, kuid ei ole oma saamise soovist mitte sentimeetritki eemale liikunud. Vastupidi, ta näeb, et sellest hetkest, kui ta hakkas töötama selle nimel, et tema kõik teod oleksid Looja nimel, näeb ta nüüd asja täiesti teisiti—nimelt, et ta hoopis taandub!

Teisisõnu, ta näeb, et nüüd on ta rohkem enesearmastusse uppunud kui kunagi varem. Seetõttu, kui inimest on lunastusega autasustatud, kui ta väljub sellest pagendusest, ütleb ta, et ainult Looja saab Iisraeli rahva Egiptusest välja tuua, mis tähendab, et lunastus kuulub Loojale.

Kuid pagendusse sisenemine, see tähendab, alistumine saamise soovi võimule, see kuulub kindlasti inimesele. Teisisõnu, see on inimese süü, et ta ei suuda enda heaks saamise soovile vastu seista. Seega läheb inimene ise pagendusse.

Selle kohta ütlevad kirjutised, et see ei ole nii, nagu me mõistame. Ja kuigi peaks ütlema: „Kui mitte mina enda jaoks, siis kes minu jaoks?”—ehk kõik sõltub inimese otsusest—peaks siiski uskuma, et kõik on juhtimise kontrolli all, see tähendab, et kõik sõltub Loojast. Selle kohta on öeldud: „Sina oled enne maailma loomist.” On teada, et Olam [maailm] tuleb sõnast He’elem [kadumine] ja varjatus. Ja tuleb teada, et pagenduse puhul tuleb teha kaks eristust: 1) kui inimene ei tunne, et olemas on kadumine ja varjatus, ja 2) kui inimene tunneb, et ta on kadumise ja varjatuse seisundis.

See on sõnade tähendus: „Sina oled enne maailma loomist.” Teisisõnu, see, et inimene ei tunne, et ta on varjamise seisundis, on Looja tegu. See on inimese kasuks, sest enne kui inimene saab endas olevat kurjust parandada, on olemas parandus, et ta ei näe halba. Seega lõi Looja olukorra, mis eelneb inimese kadumisse ja varjamisse sisenemisele.

See on tähendus lausele „Sina oled enne maailma loomist,” ehk enne varjamise loomist. Seejärel jõuab inimene kadumise ja varjamise seisundisse. Inimene jõuab sellesse seisundisse just vastavalt oma pingutusele Tooras ja Mitzvotis, et saavutada tase, kus kõik tema teod on andmise nimel.

See on sõnade tähendus: „Sina oled pärast maailma loomist.” Seega oli see, et inimene jõudis kadumise ja varjamise seisundisse, Sinu poolt. See on tähendus lausele „Sina oled pärast maailma loomist.” Ja kui ta on juba pagenduses, siis tuleb lunastus, ja see ongi „Sina oled esimene ja Sina oled viimane.”