Hevruta - Peale 24. tundi

Kõrgemate maailmade struktuur

Enne kui alustame, loeme Baal HaSulami raamatust "Kümne sefiroti õpetuse sissejuhatus", miks me õpime seda, mida õpime:

155) Seepärast peame küsima: Miks siis kabalistid iga inimest Kabala tarkust õppima kohustasid? Tõepoolest, selles peitub suur asi, mida tuleks avalikustada: On imeline, hindamatu abi neile, kes tegelevad Kabala tarkusega. Kuigi nad ei saa aru, mida nad õpivad, äratab suur igatsus ja soov õpitavat mõista, nende hingi ümbritsevad valgused.

See tähendab, et iga Iisraeli inimene on garanteeritud lõpuks saavutama kõik need imetlusväärsed saavutused, mida Looja loomise mõttes ette nägi, et kõiki looduid rõõmustada. Ja see, kes ei ole seda selles elus pälvinud, saab selle järgmises elus jne, kuni ta saavutab Tema mõtte, mille Ta oli tema jaoks ette näinud, nagu Zoharis on kirjutatud.

Ja seni kuni inimene ei ole täiuseni jõudnus, loetakse tema jaoks määratud valgused ümbritsevateks valgusteks. See tähendab, et need on tema jaoks valmis, kuid ootavad, kuni ta puhastab oma vastuvõtmise anumad ja siis need valgused riietuvad vastavatesse anumatesse.

Niisiis, isegi kui tal ei ole anumaid, kui ta selle tarkusega tegeleb, mainides nimeliselt valguseid ja anumaid, mis puudutavad tema hinge, siis need valgustavad teda koheselt teatud määral. Kuid nad valgustavad teda ilma, et riietuksid tema hinge sisemusse, sest puuduvad vastuvõtmiseks sobivad anumad. Ometi kingib korduv valgustus tegevuse ajal ülalt armu ning annab talle palju pühadust ja puhtust, mis viib teda tema täielikkuse saavutamisele palju lähemale.

Samas sissejuhatuses räägib Baal HaSulam definitsioonide tähtsusest:

See juhtus, sest lugejad ei tunne tõsist vajadust süüvida iga nende ees oleva sõna tähendusse ning seda mitu korda korrata, kuni nad seda igas kohas hästi mäletavad, kus see sõna raamatus esineb. Ja kui unustatakse kasvõi üks sõna, lähevad küsimused segi, sest teemade rafineeritus põhjustab nende jaoks, ühe sõna tõlgenduse puudumise tõttu, kogu teema hägustumise.

Selle parandamiseks alustasin „sõnade seletuse” kirjutamist tähestiku järgi, puudutades kõiki sõnu, mis esinevad Kabala raamatutes ja seletust vajavad. Üheltpoolt kogusin ARI ja teiste esimeste Kabalistide kommentaarid kõige kohta, mis oli selle sõna kohta öeldud. Teisalt selgitasin nende tõlgenduste põhjal olemust ning koostasin kindla definitsiooni, et selgitada seda sõna nii, et lugeja jaoks oleks see arusaadav igas kohas, kus ta seda sõna kõigis tõelistes Kabala raamatutes kohtab, esimesest viimaseni. Nii tegin kõigi sõnadega, mida Kabala tarkuses kasutatakse.

Ma olen juba trükkinud sõnad, mis algavad tähega Aleph [A], ja mõned tähega Bet [B], kuid ainult ühele poole. See on juba ligi tuhat lehekülge. Kahjuks peatati töö kohe alguses rahapuuduse tõttu ning peaaegu aasta aega eu ole ma seda tähtsat tööd jätkanud, ja Looja teab, kas jõuan selle juurde tulla, sest kulutusi on palju ja hetkel ei ole mingit toetust.

Sel põhjusel olen valinud teise tee, nagu ütleb vanasõna: „Parem varblane peos...“, ning see ongi raamat Talmud Eser Sefirot [Kümne Sefiroti õpetus], mis on seotud ARIga. Sealt kogun ma ARI raamatutest – eriti tema teosest Elupuu – kõik põhilised esseed, mis käsitlevad kümne Sefiroti selgitamist. Paigutasin need iga lehekülje ülaossa ning lisasin nende kohta põhjaliku seletuse, mida nimetatakse Ohr Pnimi [Sisemine Valgus], ning teise selgituse nimega Histaklut Pnimit [Sisemine vaatlus]. Need seletused avavad iga sõna ja teema, mida ARI sõnadega, lehekülje ülaservas esitatakse, nii lihtsalt ja selgelt, kui ma suutsin.

Jagasin raamatu kuuteistkümneks osaks, nii et iga osa oleks konkreetne õppetund kümne Sefiroti kindlal teemal. Ohr Pnimi selgitab peamiselt ARI selle õppetunni käigus esitatud sõnu, ning Histaklut Pnimit selgitab asja olemust üldisemalt. Nende juurde panin iga osa kohta ka Küsimuste tabeli ja Vastuste tabeli kõigi selles osas esitatud sõnade ja teemade kohta.

Kui lugeja lõpetab selle osa, peaks ta ennast proovile panema, kas ta oskab õigesti vastata kõigile Küsimuste tabelis esitatud küsimustele. Vastamise järel peaks ta vaatama selle küsimusega seotud vastust Vastuste tabelist, et näha, kas tema vastus oli õige. Isegi kui ta suudab küsimustele mälu järgi hästi vastata, peaks ta neid küsimusi korduvalt läbi võtma, kuni need tunduvad olevat nagu karpi pandud. Siis mäletab ta igal hetkel vajalikku sõna või vähemalt selle asukohta, et seda vajadusel üles leida, „ja Jumala tahtmine õnnestub tema kaudu.“

Näeme, kui olulised need definitsioonid Baal HaSulami jaoks on, loeme selle uuesti läbi:

1. Valgus (1. osa, Sisemine Vaatlus, 18)

Kõik maailmades, mis eksisteerib kui "olemisest olemine", mis on kõik peale Kelimi ainese (vt 2 ja 24).

2. Valgus ja anum (1. osa, 1. ptk, Sisemine Valgus, 6)

Loodud olendis olevat saamise soovi nimetatakse anumaks; ja küllust, mida ta saab, nimetatakse Valguseks.

5. Hochma valgus (1. osa, 1. ptk, Sisemine Valgus, 50)

Valgus, mis laieneb loodud olendile esimeses laienemises, olles loodu üldine elujõud ja olemus.

6. Hassadimi valgus (1.osa, 1. ptk, Sisemine Valgus, 5)

Valgus, mis katab Hochma valguse ja laieneb loodud olendile esimesel tugevnemisel.

11. Looja (1. osa, Sisemine vaatlus, 18)

Nimi Looja seostub ainult tegeliku uuendusega, tähendades “olemasolu olematusest”, mis on Kelimi substants, määratletud kui iga loodu “saamise soov”. Paratamatult puudub see Temas enne loomist. 

16. Aeg (1. osa, Sisemine Vaatlus, 34)

See on teatud hulk faase, mis järgemööda üksteisest alla langevad ja segunevad üksteisega põhjuse ja tagajärje järjestuses, nagu päevad, kuud ja aastad.

17. Pimedus (1. osa, Sisemine Vaatlus, 24)

Saamise soovi neljandat faasi, mis piirangu jõu tõttu kõrgemat valgust enda sisse ei võta, peetakse pimeduse juureks.

40. Mis on “piirang” Tzimtzum (1. osa, 1. peatükk, Sisemine Valgus, 40)
See, kes võidab oma soovi. Teisisõnu, see, kes suudab end tagasi hoida ja ei võta vastu vaatamata oma suurele saamise soovile, loetakse end piiravaks.

79. Mis on peegeldunud Valgus (Ohr Hozer) (Teine osa, Sisemine Vaatlus, 79)
See on valgus, mida neljandas faasis vastu ei võeta. See on valgus, mis on määratud täitma neljandat faasi, kuid mida ta ei võta vastu ekraani tõttu, mis seda kinni hoiab ja tagasi tõrjub. Seda tegevust nimetatakse "Zivug de-Hakaa" [“löökühendus”] (Teine osa, Sisemine Vaatlus, 22). Kõik Patzufimi vastuvõtvad anumad, alates piirangust, saavad alguse sellest peegeldunud valgusest, mis neid neljanda faasi asemel Ein Sofis teenib.

43. Ekraan (Massach) (Kolmas osa, punkt 2)
Ekraan on piirangu jõud, mis ärkab loodud olendis kõrgema valguse suhtes, et takistada seda neljandasse faasi laskumast. See tähendab, et niipea kui see valgus jõuab ja puudutab neljandat faasi, siis ärkab kohe see jõud, lööb seda ja tõrjub tagasi. Seda jõudu nimetatakse “ekraaniks”. Sa pead mõistma ekraani ja piirangu vahelist erinevust loodud olendis, need on kaks täiesti erinevat asja. Piirangu jõud, mis tehti neljandale faasile, on suunatud loodud olendi anuma vastu, milleks on saamise soov. See tähendab, et soovi tõttu oma vorm Loojaga võrdsustada, takistas ta end vastu võtmast, kuigi soovis saada, sest temas olev soov, mida nimetatakse “neljas faas”, on Kõrgem jõud, mida loodud olend ei saa tühistada ega vähendada, isegi mitte natukegi. Ta saab vaid ennast tagasi hoida saamise soovis, hoolimata suurest igatsusest.

See tagasihoidmise jõud on alati paigutatud loodud olendi neljandale faasile, väljaarvatud juhul, kui ta tõmbab uut valgust. Sel juhul peab ta tingimata tühistama tagasihoidmise jõu, see tähendab temas oleva piirangu, ja temas ilmneb igatsus Kõrgema valguse järele. See annab talle jõu, et valgus endale tõmmata. Siin algab ekraani toimimine loodud olendis, sest igasugune soov tõmbab Kõrgemat valgust, täiel määral, nagu see oli Ein Sofis, sest see on Kõrgem jõud, mida alumine ei saa vähendada. Seetõttu tuleb valgus alla, et täita neljas faas.

Ent hetkel, kui valgus puudutab neljandat faasi, ärkab viivitamatult ekraan, lööb valgust ja tõrjub selle tagasi. Järelikult võtab ta vastu vaid kolme faasi valguse ja neljas faas ei saa seda. Seetõttu näed, et ekraan toimib ainult siis, kui valgus tuleb ning pärast piirangu ajutist tühistamist, et tõmmata uut valgust, nagu selgitatud. Piirangu akt on aga püsiv, hoides ära valguse tõmbamise. Seega on piirang ja ekraan kaks täiesti erinevat seisundit ning tea, et ekraan on piirangu tulemus.

Et mõista võtmekontseptsiooni ekraanist ja peegeldunud valgusest (Masach ja Orh Hozer), toome järgmise näite Baal HaSulamilt:

Tõepoolest, peaksime mõistma seda peegeldunud valgust ja seda, kuidas sellest sai vastuvõtmise anum, sest algselt oli see vaid valgus, mis lükati vastuvõtmise eest kõrvale. Seega täidab see nüüd oma algsele olemusele vastupidist rolli.

Selgitan seda elulise allegooriaga. Inimese loomuses on hinnata ja väärtustada andmise omadust ning põlata ja halvustada sõbralt vastuvõtmist. Seetõttu, kui inimene tuleb oma sõbrale külla ja sõber kutsub teda sööma, keeldub ta isegi siis, kui tal on väga suur nälg, sest tema silmis on alandav sõbra käest kingitust vastu võtta.

Kuid kui sõber piisavalt anub, kuni on selge, et ta teeks söömisega sõbrale suure teene, nõustub ta sööma, sest ta ei tunne enam, et võtab vastu kingituse ja et sõber on andja. Vastupidi, tema – külaline – on nüüd andja, tehes sõbrale, seda head vastu võttes, teene.

Nii näedki, et kuigi nälg ja isu on vastuvõtmise anumad, mis on mõeldud söömiseks, ning sellel inimesel oli piisavalt nälga ja isu, et sõbra toitu vastu võtta, ei suutnud ta ikkagi, häbi tõttu, midagi maitsta. Kui aga sõber palus ja tema keeldus, hakkasid temas moodustuma uued anumad söömiseks, sest sõbra palve jõud ja enda vastuseisu jõud, kui need kogunesid, moodustasid need lõpuks piisava hulga, mis muutis vastuvõtmise hulga andmise hulgaks.

Lõpuks näeb ta, et süües teeb ta sõbrale suure teene ja pakub talle suurt rahulolu. Selles seisundis sündisid temas uued vastuvõtmise anumad, et sõbra toitu vastu võtta. Nüüd arvestatakse, et tema tagasilükkamise jõud on saanud peamiseks anumaks, mille kaudu toitu vastu võtta, mitte nälg ja isu, kuigi need on tegelikult tavalised vastuvõtmise anumad.

Selgitus Võõrustaja ja Külalise kohta, dr Michael Laitman:

Kõrgemal loodi Kli, esimeses astmes, teises, kolmandas, neljandas, mis võttis kõik vastu ja mida nimetatakse “Ein Sofi maailmaks”. Seejärel tegi ta Tzimtzumi, tõukas kõik välja, see on esimene Tzimtzum, ja pärast seda jäi tühjaks. Ja otsustas, et toimib ainult Masachi abil: niipalju kui suudab, võtab ta sisse, ja kui ei suuda, siis ei võta vastu. Kõik need on otsused, pärast mida hakkab meie jaoks sündima Adam Kadmoni maailm. Kõigist nendest seisunditest jäävad alles Reshimot kõigil nendel tasanditel, teave iga üksiku etapi kohta. See tähendab, et iga järgmine aste, oletame, et teine aste, sisaldab endas esimest astet, ja sellele luuakse teine. Kolmas, see tähendab, et tal on esimene ja teine, ja väljast kolmas, ja nii edasi, kuni jõuame viimase seisundini ning selgub, et siin, viimases seisundis, sisaldab see endas kõiki eelnevaid seisundeid. Ja kui ta otsustab, siis otsustab ta kõigi eelnevate seisundite põhjal, mille ta on läbi elanud. Ja mida ta siis arvab? Ta arvab nagu tavaliselt, nagu me rääkisime, mul on Kli, joonistame siis Kli selliselt, ülalt alla. See tähendab, kogu selle Kli suuruse joonistame me kõrgusena. Jah? See tähendab, mis meil on Kli suuruses, joonistame selle selliselt siia kõrgusesse. Ja mis on Roshis, mis tahab otsustada, kuidas ta töötab, joonistame siia. Nii et Kõrgem Valgus tuleb Kli juurde, soovi juurde, jah? See on kogu Kli, ja tahab sisse tulla, ning Kli lükkab selle tagasi, lükkab tagasi, sest kui ta jälle vastu võtab, tunneb ta häbi. Ja otsustab, kui palju ta suudab vastu võtta ilma häbita, sest selle kaudu ta võrdsustab end Valgusega, just selle kaudu on ta andja. Rääkisime sellest sinuga võõrustaja ja külalise näites. Et ma tulen kellegi juurde külla ja tema pakub mulle suupisteid, mina ütlen, et ma ei taha süüa, ma ei ole näljane, lükkan kõik tagasi. Miks? Sest see on mulle ebamugav, mul on häbi. Miks? Sest ma tunnen end vastuvõtjana ja teda andjana. See tähendab, siin tulebki nii välja, tema annab, tema on kõrgemal, mina võtan vastu, mina olen allpool. Ja seepärast tunnen ma meievahelistes astmetes erinevust – häbi. Kuidas ma saan vastu võtta ja nautida, tundmata häbi? Nii et ma ütlen võõrustajale, tavaliselt, kõik teavad neid asju, ütlen võõrustajale, et ma ei taha. Ja siis võõrustaja survestab mind või see sõber, kelle juurde ma tulin, ja ütleb: ei, sa pead, ma valmistasin kõik sinu jaoks. Ja siis, kui ma lükkan mitu korda tagasi, tema survestab edasi ja mina lükkan jälle tagasi, ja siis, kui mu keeldumised on võrdväärsed tema survega, siis selgub, et oleme võrdsed. Tema ei anna, mina ei anna, tema ei võta vastu, mina ei võta vastu, oleme nagu võrdsed. Suupisted jäävad meie vahele, keskele. Ja nüüd on mul juba võimalus olla vastupidi – see, kes talle annab.

Sest Ta ütleb: "Ma olen valmistanud sinu jaoks, ma armastan sind, ma tahan, et sa naudiksid, ära kujuta Mind nii, nagu sa ei võtaks Minult vastu." Nii hakkan ma niimoodi mõtlema: ma võtan vastu ainult selle jaoks, et Tema saaks nautida. Mitte nii, et Tema oleks ülevalpool ja mina allpool, ei. Mina olen ülevalpool ja Tema on allpool. Mina, Kli, annan Loojale, ma annan Temale. Aga kas Tema annab mulle või mitte? Kuidas ma annan Temale? Ma annan Temale, võttes vastu naudinguid. Nii oleme võrdsed. See tähendab, et siin on loodud olend ja siin on Looja; loodud olend võtab Loojalt vastu, sest ta tahab, et Looja naudiks, mõlemad on võrdsed. Looja annab loodud olendile naudingut, loodud olend, kes võtab vastu naudingut, annab selle kaudu Loojale naudingut. Mis siin puudu on? Ainult loodud olendi kavatsus on puudulik, kavatsus. Et ta võtab rõõmu vastu ainult Looja pärast, ja see ongi see, mida nüüd tehakse Klis astme Roshis. Ta kontrollib kõike: kas nad on tõesti tema soovile vastavalt võrdsed, ja ütleb: "Ma saan oma soovi kasutada teatud kõrguseni, kohani, mida kutsutakse 'Tabur'." Neid soove saan ma naudingutega täita. Ja seda osa nimetatakse "Toch". Toch, mille sees on Valgus, nauding. Ja kohta, mis ei saa mind naudingutega täita, nimetatakse "Sofiks". Miks ei saa? Ta lükkab siit naudingud tagasi ja see koht jääb tühjaks. Sest siin on naudingud, mida Looja talle annab, nii suured, et ta ei ole võimeline neid vastu võtma, et anda. Oletame, et minu ees laual on liha ja kala ja vein ja koogid ning Coca-Cola, ja ma teen arvestuse: mida ma saan vastu võtta nii, et minu vastuvõtt oleks naudingu tunne, aga seda ainult Looja nimel, mitte enda pärast. Nii et ma arvan, ma teen arvestuse naudingutega, oma sooviga, peremehe suuruse tunnetamisega, iseendaga, ja kokkuvõttes näen, et näiteks Coca-Colat saan juua ja selle naudingu peremehelt vastu võtta. Ka kooki saan süüa, see ei ole nii suur nauding, see on täiesti okei, ma saan selle vastu võtta ja peremehe heaks nautida. Ka natuke kala, aga liha, ütleme, ma ei suuda. See on nii suur nauding, oletame, et see on hea steik, et kui ma seda söön, ei mõtle ma peremehele, vaid üksnes naudingule. Ja siis piiran ennast ning tuleb välja, et osa naudinguid võtan seesmiselt vastu aga osa ma ei suuda vastu võtta. Mille põhjal ma arvestuse teen? Ma teen arvestuse nende andmete järgi, mis olen siin oma eelneva töö tulemusel saanud, kogu oma varasemast kogemusest. Ma palun teid väga, mõelge, kuidas on võimalik seda teha.

Kuidas sa käitud külalisena kellegi juures, kuidas sa teed arvutuse, see avab sulle Kelimi.

Sa hakkad mõistma, et seesmiselt on tõesti väga, väga täpne arvutus: kas ma naudin enda pärast või naudin selle jaoks, et Maja Peremehele rõõmu valmistada. Kui sa hakkad tegema õiget arvutust, et sinu nauding on selle jaoks, et Maja Peremeest rõõmustada, siis sa lakkad tundmast neid maitseid, mis on toidus. Niivõrd oleme kõik iseenda naudingu sees. See tähendab, kui ma võtan—oletame, et mul on siin tass kohvi—kui ma võtan kohvi ja teen arvutuse, et ma tahan seda nautida ainult sellepärast, et soovin selle naudingu Maja Peremehele anda, ma teen seda ainult Tema pärast ja mitte enda jaoks. Kui ma maitsen kohvi, siis ma ei tunne selle maitset, sest ma tahan selle edasi anda Maja Peremehele, aga Maja Peremeest ma ei tunne. Seega selgub, et maitse kaob. See, kes püüab seda teha, tunneb pärast, et tal peab olema Maja Peremehe ilmutus. Sest ilma Teda tundmata, Teda nägemata, ei ole ma võimeline andmise tegu tegema. Ja seetõttu  ei ole valikut, ma nõuan Maja Peremehe ilmutust, et saaksin Talle anda, vastasel juhul ma ei saa Temalt midagi. Ja kui Maja Peremees, kui Looja näeb, et ma nõuan seda, et ma tahan saada ainult selle jaoks, et Talle rõõmu valmistada, ja muul juhul ei saa, siis Ta hakkab mulle ennast ilmutama, Ta hakkab end mulle näitama ning sellega aitab Ta mul teha andmise arvutust. Ja siis hakkame omavahel seotud olema ning Looja jõud, valguse jõud, kõrgem jõud ilmutab ennast mulle ja ma hakkan Temaga ühenduses olema. Kuid see on ainult tingimusel, et ma iseseisvalt nõuan ega taha saada midagi, kui see ei ole Maja Peremehe heaks, kui see ei ole andmine. Ja siis sellega ma kohustan Teda ennast mulle ilmutama. Seetõttu võime nüüdsest juba kõikvõimalikes olukordades oma elus hakata tegema seda, mida nimetatakse praktiliseks Kabalaks, selliseid harjutusi, et hakkame saama maailmalt, proovima vastu võtta ainult seda, mis on seotud Loojaga. Vaatame, kas suudame selles püsida või mitte. Kui inimene Kabala õppimise kaudu, sellise katse kaudu, viib end seisundisse, kus ta tõesti ütleb: “Ma ei võta midagi vastu enda jaoks, ainult Maja Peremehe heaks, ja kui Tema ei ilmu, siis ma ei saa midagi,” siis peab Maja Peremees end ilmutama. Kontrolli olukorda, kui lähed kellelegi külla ning nõuad seda temalt: “Ma ei võta midagi vastu, kui see ei ole sinu jaoks.” Siis peab ta ennast ilmutama, ta peab olema sinuga ühenduses. Ja nii selgub, et sellisel juhul premeeritakse meid Looja ilmutusega, Jumalikkuse ilmutusega. Ja mida rohkem suudame nõuda ilmutust andmise eesmärgil, seda enam Looja avaldub, sest just sellega aitab Ta meil andmise kõrgematele astmetele jõuda.