Hevruta - Peale 22. tundi - Kõrgemate maailmade struktuur - 2. osa
Kõrgemate maailmade ehitus
Õppimise kavatsus Rav Dr. Michael Laitmanilt
Siin räägitakse ühenduse süsteemist, mis on meie vahel parandatud—kuidas kõik osad, harud ja süsteemid selles toimivad ning kuidas hinged selle süsteemi abil paranevad.
Loomisel on kaks osa. Üks osa on maailmade süsteem, mis loodi, et viia läbi parandusi. Teine osa on purunenud hingede süsteem, mis purunes ühest hingest paljudeks osadeks, ja maailmade süsteem peab need parandusele äratama.
Ein Sofi Valgus, mis paistab läbi maailmade süsteemi, äratab katkiseid hingi, et nad lõpuks paranduseni jõuaksid ja aitab neil paraneda. Et see laskub maailmade kaudu, varjutuste kaudu, omandab Kõrgem Valgus hingedes endaga vastandliku vormi. Seetõttu, kui see jõuab hingedeni, on see sellistes varjutustes ja ilmutustes, et äratab hingedest erinevaid seisundeid, et nad saaksid selle suunas edasi liikuda.
Me õpime, kuidas Ein Sofi Valgus, mis paistab läbi maailmade, äratab hinged, ja hinged hakkavad vastavalt sellele tegutsema, et taasühenduda üheks hingeks, mida nimetatakse "Ein Sofi Malchutiksi". Mida rohkem hingesid ühendub, seda kõrgemale nad maailmade astmetes tõusevad ning maailmad muutuvad varjatusest ilmutusteks. Hinged kaasatakse maailmadesse iga kord kõrgemal tasandil vastavalt nende sarnasusele maailmadega.
Maailmade süsteem peab Ein Sofi Valguse hingede eest varjama—iga hing vastavalt oma mõõdule, tasemele, iseloomule ja sellele, milliseid edusamme tal on vaja teha. Kõik see toimub maailmade süsteemis. Kui hinged, katkiläinud hingede süsteemis, omavahel ühinevad, sobituvad nad täpselt maailmade süsteemiga.
Siin, Loomise struktuuris, ei selgita Baal HaSulam ega kabbalistid meile täpselt, mis hingedega tegelikult toimub. Pigem selgitavad nad peamiselt, kuidas maailmade süsteem töötab, et meid äratada. Sellest lähtuvalt muutub ka selgemaks, kuidas me peame ise käituma, et end parandada.
Olulised mõisted, mida oleme seni käsitlenud:
- Loomise mõte:
teha rõõmu loodud olenditele vastavalt Tema lõputule heldusele
- Tema Olemus: milleni me ei ulatu
- Valgus (Orh) ja Anum (Kli): Loodud olendis olevat saamise soovi nimetatakse anumaks (Kli), ja küllust, mida ta saab, nimetatakse Valguseks. Kli on puudus ja Valgus on täitumine.
- Ein Sofi Valgus: Valgus, milles puudub igasugune piirang – puudub sof – puudub lõpp (saamise lõpp)
Nüüd vaadakem üle nelja faasi dünaamika, nagu Rav Dr. Michael Laitman seda selgitas.
Kogu probleem, mis meil on, seisneb selles, kuidas ülalt Ümbritsev Valgus (Or Makif) vastu võtta, et see looks meis andmise kavatsuse.
Andmise kavatsust nimetatakse Bina omaduseks. Vastuvõtmise, nautimise kavatsust nimetatakse Malchuti omaduseks.
Et Looja saaks luua loodud olendi ja tuua selle kõrgeimale tasemele, kui Ta loob oma loodud olendi, loob Ta soovi nautida – esimene faas (faas 1 – Hochma) – ning täidab selle, ja täitumisse asetab Ta ka iseenda, see tähendab oma tunde. Nii tunneb nautimise soov ka Teda, Kes seda täidab, ning see, kes on täidetud, peab Täitjale – täitmise allikale –sarnaseks muutuma, see tähendab, olema andja, mitte saaja.
Seega näeme, et Valgus mõjub Klile ja täidab selle ning muudab seda omadustelt, ja muul viisil ei oleks me ise kunagi võimelised midagi tegema, see tähendab, meis olev soov on loodud Valguse poolt, meid täidab Valgus ning ka see soov muudetakse Valguse poolt.
Mis esimeses faasis toimub?
Valguse mõjul tekib soov – soov olla Valgusega täidetud. Ja siis Valgus täidab selle soovi. See on esimene faas, esimene osa esimeses etapis, selle ülemine pool.
Ja siis avaldub Valguses Keteri omadus.
Kuidas see toimub? Valgus tuleb väljastpoolt, mõjutab seda koos naudinguga – see siseneb Klisse ja annab naudingut. Ja siis avaldub selles tema null-aste, tema null-omadus.
Selle null-astme sees asub Looja—valguse enda omadus. Ja siin Ta avaldab end järk-järgult. Kõigepealt avaldub esimene aste ja siis, kui see siseneb Klisse, hakkab ilmnema null-aste, mis on kõrgem. Ja Kli hakkab tahtma alati olla sarnane sellele, mis teda täidab. Seetõttu ilmneb saamise soovis, selle järgmises, madalamas osas, andmise soov. Ja see realiseerub 2. faasis (Bina). See tähendab, et alati avaldub esmalt see, mis saadetakse, ja alles siis selle allikas.
Sama juhtub ka teises soovis. Ka selles avaldub andmise soov, andmise soovi sees. See tuleb esimesest etapist (andmise soovi sees on saamise soov – ülemine pool). See tähendab, et kõigepealt avaldub alumine pool ning seejärel selle alumise poole sees avaldub selle ülemine osa. Ja seepärast hakkab Bina mõistma, et ta peab saama – ülemine pool avaldub. Nii koosnebki Bina neist kahest omadusest: andmise soovist ja saamise soovist. Esimene loodu, mis koosneb oma omadustest ja Looja omadustest.
Seetõttu, kui ilmub kolmas osa – esimese ja teise osa segu sees, kui Bina soovib saada selliseks, et realiseerida andmist – siis selle kaudu hakkab ta mõistma, kes on Looja. Selle kaudu muutub ta sarnaseks Loojale. Binas muutub ta Loojale sarnaseks ainult kavatsuses. Ja kolmandas osas – Zeir Anpinis – muutub ta Loojale sarnaseks tegudes. Mida Bina nüüd teeb? Ta saab, võtab selle esimese soovi ja saab selleks, et anda. Siin on justkui esimene osa – Hochma – ja teine osa – Bina. Ta realiseerib saamise soovi andmise nimel.
Ja see tegevus, milles ta on täielikult sarnane Keterile, sarnane nullfaasi või Keteri omadusele, see tegevus põhjustab temas arusaama, mida tähendab olla Looja. Ja seetõttu tekib temas soov – mitte saada, mitte anda, see kõik on mõttetu – temas tekib soov saada Looja staatus, tõusta Tema tasemele.
Viimane faas, Malchut, ei soovi lihtsalt saada ja nautida – Malchut soovib saada, nautida ja olla Looja staatuses temaga võrdne. See soov ei kandunud Loojalt loodusse otse. See sündis loodud olendis siis, kui loodud olend muutus Loojaga sarnaseks ja mõistis, mida see tähendab.
See tähendab, et see soov Malchutis—see on iseseisev, ei ole tekkinud temas (Malchutis) otseselt Loojalt. Seetõttu nimetatakse Malchutit looduks, sooviks, mida varem ei eksisteerinud. Ja see ilmneb mitte Looja tõttu, vaid kui midagi, mis eksisteerib iseseisvalt. Kui see oleks tulnud Loojalt otsesel viisil, nagu Hochma või Bina, siis me ei nimetaks seda looduks. See oleks lihtsalt süsteem, mis eksisteerib, Looja loodud ja seetõttu automaatselt Tema poolt aktiveeritud. Kuid nii see ei ole.
Malchutis ilmnevad sellised soovid, mida varem ei olnud, mida Looja ei loonud otsesel viisil mööda otsese valguse teed. Seetõttu neid nelja faasi: 0, 1, 2, 3, nimetatakse otsese valguse neljaks faasiks, otseseks Loojalt tulevaks mõjutuseks.
Ja see faas, Malchut, ei kuulu enam nende nelja faasi hulka. See on neist tingitud, tõepoolest, kuid kõrvaline tagajärg, ja seetõttu see soov Malchutis—see on uus, see tuleneb loodud olevusest enesest.
Loodud olend tahtis olla võrdne, täielikult sarnane Loojale. Milles? Sarnaneda Temaga tegevuses—saamine andmise eesmärgil. Vastuvõtmine andmise eesmärgil on võrdne andmisega, see on võrdne juurfaasile, nullfaasile. Malchut mõistis, mida tähendab anda, ja sellest mõistis ta ka, mida tähendab olla See, Kes annab, mida Tema kogeb.
See tähendab, kui me jagame kolmanda faasi, näeme ka selles kahte poolt. Üks pool on 1 ja 2 esimese faasi jaoks, tegevus võtta vastu Looja jaoks, see, mis oli kavandatud Binas, nagu Rosh, nagu pea Zeir Anpinis—see viiakse läbi automaatselt, st vastuvõtmise teostamine Looja jaoks. Ja alumises osas, Zeir Anpini teises osas—siin toimub arusaamine: kes siis on Looja, kui Ta tegutseb sellisel viisil? Ja sellest tekib Malchutis soov olla sarnane Loojale.
Mida tähendab olla sarnane Loojale? Olla sarnane Keteri ülemisele osale. See tähendab, Malchut—ta soovib tõusta sellele tasemele. Seda nimetatakse püüdlemiseks oma Allika poole. Mitte lihtsalt valguse poole, mis tegutseb, mis täidab soove, vaid selle valguse Allika poole.
Kõigest sellest näeme, et valgus—see täidab meid, parandab meid, viib meid kõigele, isegi kõrgeimale tulemusele, isegi Tema Allika juurde. See tähendab, valguse mõju Malchutile, egoismile, toimub nii, et valgus tõstab loodud olevuse temast endast kõrgemale, kõrgemale valgusest.
Küsimus: Uued Malchuti omadused, nagu sa ütlesid, on iseseisev soov. Aga Looja esialgses mõttes on Malchuti iseseisvus ikkagi sinna sisse pandud ja pärineb Loojalt, mitte Malchutilt endalt, kas see on õige?
Iseseisvuseks nimetatakse sellist loodud olevuse tegevust, mida algselt temas ei olnud, mille ta omandab omaenda pingutustega. See tähendab, et küsimus kõlab nii: ja kui Malchut pürgib millegi muu poole, kas ta omandab selle muu? Ei. Meil on ainult üksainus võimalus—pürgida loomise eesmärgi poole või mitte. See tähendab, et selles osas pole vaba tahet.
Kas mul on vaba tahe täielikult eemalduda kogu sellest liikumisest loomise eesmärgi poole või mitte? Pole vaba tahet seda vältida— sind aetakse õnne poole nuiaga. Pole kuhugi põgeneda, ei minul, ega sinul, ega kogu inimkonnal. Kogu kannatus, eriti praegu, meie ajal—need avalduvad selgelt ja need tulevad ainult selleks.
See tähendab, et vaba tahe pole selles aspektis, millest sa küsid: "Kas on või ei ole?" Mitte selles, kuidas minna või kuhu minna. Vaba tahe seisneb ainult selles, kas ma püüan ise kiiremini loomise eesmärgi poole jõuda, enne kui mind hakatakse tagant nuiaga sundima. Kas ma ootan, kuni mind hakatakse peksma, kuni ma saan targemaks, või pürgin ma siiski ise (jällegi, ise) sama eesmärgi poole? Igal juhul sunnitakse mind, kas vabatahtlikult—see tähendab, grupi abiga, nii et ma panen end sellise enesesisenduse või grupi kaasabil veenmise reklaami alla—kiiremini pürgida vajaliku poole, või ma ootan, kuni mind pekstakse, kuni ma saan targemaks ja ikkagi loon enda ümber grupi jne, ja siiski ei pürgi selle poole, mis on vajalik.
See tähendab, et kõik sõltub jõudeoleku ajast. Kui sa ei taha, seisad natuke kauem—saad veel mõned hoopid, kui ei—vähem. Hoobid võivad olla katastroofilised, kohutavad: hävingud, surmad, epideemiad, mida iganes soovid.
Või, vastupidi, mida kiiremini sa pürgid edasi ja edestad neid looduse hoope, mis juhivad meid selle poole läbi kannatuste, seda mugavam sul on, seda parem, ja sa läbid samad etapid inspiratsiooni, tõusu, täitumise tunde seisundis, sest sa soovid järgmist olekut. Kui sa soovid seda ja saad selle—kogened seda kui naudingut. Kui sa ei soovi seda, kuid sind sunnitakse selle poole—kogened kannatust. See tähendab, et see muudab radikaalselt meie elutunnetust. Vabadus seisnebki ainult selles—valida, millist teed pidi joosta: kas oodata igat hoopi või saada ette targemaks. Kõik!
Häbi ja piirang (Tzimtzum)
Kui Hochma valgus täidab esmase faasi saamise soovi, annab see sellele ka oma olemuse – andmise olemuse. Seepärast muudab esimene faas lõpuks, pärast seda, kui ta on tundnud Valguse olemust, mis teda täidab, oma soovi vastuvõtmiselt andmisele.
Valgus toimib samamoodi ka neljandas faasis, pärast seda, kui ta väljub kolmandast faasist ja on täitunud Hochma valgusega. Siis hakkab ka tema tahtma anda, nagu tema sees oleva Valguse loomus. Selle tulemusena kaob neljandas faasis saamise soov.
Valgus annab Klile (anumale) tema andmise soovi siis, kui ta anuma täidab, sest anum tunneb mitte ainult Valgusest saadavat naudingut, vaid ka andja soovi.
Looja oleks võinud luua anuma, mis ei tunneks Teda kui andjat, vaid ainult vastuvõtmise rõõmu. Nii tunnevad meie maailmas need, kellel on arendamata saamise soov ja lapsed, samuti tundetud ja vaimselt ebastabiilsed isikud.
Kui kasvame lastest täiskasvanuteks, hakkame saamise pärast häbi tundma. See tunne on meis nii tugevalt arenenud, et valiksime pigem ükskõik millise maailmas oleva valu kui häbitunde. Selle omaduse lõi Looja, et saaksime kasutada seda oma loomuse, st saamise soovi, ületamiseks.
Et häbi tunda, kui saame midagi vastu võtta, peame tundma, et me tõepoolest saame. See on võimalik vaid siis, kui on olemas andja ja me tunneme Tema olemasolu. Kui ma ei tunne Peremeest, ei tunne me ka häbi. Aga kui Ta seisab otse minu ees, siis tunnen ma häbi.
Ma ei saa võtta otse; sest ma pean suhestuma Temaga, andma Talle midagi vastu selle eest, mida ma saan, mis muudab selle vahetuseks, mitte lihtsalt vastuvõtmiseks. Siis saan ka mina andjaks, sest Tema saab ka minult.
Looja tunnetamine äratab Malchutis nii tugeva valu, kui ta võtab vastu, et ta otsustab mitte kunagi enam kasutada oma tahet iseenda jaoks rõõmu vastuvõtmiseks. Seda otsust nimetatakse "Piiranguks". (Tzimtzum)
Nimi "Esimene Piirang" viitab sellele, et see on esimene kord, kui midagi sellist juhtub.
Valguse progresseerumine, mis viib piiranguni
Valgust mitte vastu võttes lakkab Malchut olemast saaja, kuid ta ei anna endiselt midagi Loojale; ta ei saavuta ikka veel oma soovi olla nagu Valgus, selle naudingu andja. Loojalt naudingut mitte vastu võttes ei saavuta Malchut vormi sarnasust. Seega näeme, et Esimene Piirang ei ole lõpp, vaid vahend andmise võime omandamiseks.
Looja eesmärk loomises oli, et Malchut, loodud olend, võtaks vastu naudingut. See Loomise Mõte on muutumatu. Seetõttu jätkab Looja Malchuti survestamist, et ta selle vastu võtaks. Malchut tunneb, et piirangust ei piisa Andja seisundi saavutamiseks, kuid kuidas saab loodud olend, kelle ainus omadus on vastuvõtmine, midagi Loojale anda?
Kõrgema Üheksa Looja atribuudi tunnetamine (mida Malchut endas tunneb), mis koosnevad viisidest, kuidas Looja suhtub Malchutisse, hakkab ta mõistma, kuidas ta saaks Loojale tagasi anda. Ta otsustab, et kui ta võtaks vastu Valguse ja naudiks seda, sest Looja naudib tema rõõmu, siis oleks selle vastuvõtmine samaväärne andmisega.
Nautingu vastuvõtmine vastuvõtja poolt selle nimel, et rõõmustada andjat, muudab vastuvõtmise teoks, mis on andmine. Kui Malchut võtab vastu kogu Valguse (nauding), mille Looja on temale valmistanud, siis annab ta Loojale sama palju, kui Looja annab Malchutile.
Näiteks: on külaline ja Peremees. Peremees kostitab oma külalist hõrgutistega, mida külaline väga tahaks saada. (Soov on täielikult kooskõlas Valgusega nii koguse kui ka kvaliteedi poolest, sest nauding-Valgus lõi anuma-soovi täpselt selliseks). Kuid kuigi külaline on väga näljane, paneb Peremehe kohalolek teda häbi tundma ja see takistab tal söömast. Häbi tuleneb sellest, et ta tunneb end vastuvõtjana ja Peremeest andjana. Häbi on nii tugev, et ta ei saa enam süüa.
Aga Peremehe pidevad palved, et Ta on kõik külalisele ette valmistanud, veenavad teda lõpuks, et Peremees tunneb Ise rõõmu, kui külaline sööb. Siis mõtleb külaline, et kui ta nüüd, pärast mitmekordset loobumist, siiski nõustub sööma, teeb ta seda peremehe heaks. Sel viisil saab temast andja, ja Peremehest vastuvõtja.
Nälga ja soovi naudingut saada nimetatakse Kabalas "anumaks". Nauding, mis lähtub Loojalt, on nimetatud Otseseks Valguseks, ja jõudu sellest loobuda nimetatakse "ekraaniks". Valgus, mis ekraanilt tagasi lükatakse, nimetatakse Peegeldunud Valguseks. Ekraani jõuga, st võimega iseenda naudingu nimel vastuvõtmisest loobuda ja võtta naudingut ainult Looja jaoks, võib anum oma saamise sooviga silmitsi seista. Võib arvata, et anum lükkab Valguse tagasi, kuid täpsem oleks öelda, et anum lükkab soovi seest tagasi enda eest hoolitsemise kasutamise.
Ekraan, mis lükkab Valguse tagasi
Anum ei saa Valgust Loojale tagasi anda, vaid saab muuta ainult kavatsust. Kavatsus Loojat rõõmustada, mida nimetatakse "Tagasipöörduvaks Valguseks", on pelgalt naudingu sünonüüm. Otsene valgus on võrdväärne naudinguga, mida Looja soovib anda loodule. Tagasipöörduv Valgus on nauding, mida loodu soovib anda Loojale.
Kui anum (külaline) on veendunud, et ta ei võta vastu iseenda heaks, uurib ta tagasiantava Valguse suurust (kui palju rõõmu ta tahab Loojale anda). Seejärel otsustab ta võtta osa enda ees olevast küllusest, st Otsesest Valgusest, milles on kõik hõrgutised ja naudingud, mille Peremees on külalisele valmistanud. Ta võtab siiski vaid niipalju, kui palju külaline Looja (Peremehe) rõõmustamiseks süüa suudab.
Kabalistid on inimesed, kes tunnevad Valgust, mis tuleb Loojalt, ning iga tegu, mida Ta teeb, kuid kui nad kirjutavad vaimsusest, väljendavad nad oma tundeid tehnilistes terminites. Seepärast, kui lugejal on olemas ekraan ja see jõud, millest raamatud räägivad, võib ta sõnad tõlkida tunneteks, korrates samu tegusid, mida nende raamatutes kirjeldatakse.