"Hevruta" - peale 19. tundi
"Hevruta" - peale 19. tundi
"Hevruta" – peale 19.tundi
Oleme varem rääkinud valikuvabadusest – aga kuidas see vabadus meie arengus väljendub – kuidas me tegelikult oma kasvamist mõjutada saame?
"Ja nagu me eespool selgitasime, on Juhtimise teel kaks võimalust, et inimesele lõpliku hea eesmärgini jõudmine garanteerida, ja need on: kannatuste tee ja Toora tee. Ja kogu selgus, millest me seal rääkisime, seisneb Toora tee (valimises), ja tuleneb asjaolust, et need helged mõisted, mis ilmutati, ilmnesid ja said nähtavaks pärast pikka ja kauakestvat sündmuste ahelat prohvetite ja Looja teenijate elus - inimene võtab ja kasutab neid tervikuna, saades neist kasu, nagu (pärineksid) need arusaamad tema enda elu sündmustest.
Niisiis, sa näed, et tänu sellele vabaneb inimene kõigist nendest kibedatest katsumustest, mida ta peab läbi elama, kuni tal endal tekib selge mõistus, sellisel juhul, vabaneb ta kannatustest, ja lisaks, võidab aega.
Ja seda võib võrrelda patsiendiga, kes ei taha arsti nõuandeid kuulata enne, kui ta ise mõistab, kuidas need nõuanded ta terveks ravivad, ja hakkab seetõttu ise meditsiini õppima. Kuid ta võib oma haigusesse surra enne, kui ta jõuab arstiteaduse selgeks saada.
Nii on ka kannatuste teega Toora tee suhtes. Sest igaüks, kes ei usu ideid, mida Toora ja ettekuulutused soovitavad tal ilma isikliku mõistmiseta aktsepteerida, on kohustatud ise nende arusaamadeni jõudma. See tähendab, et ainult läbi eluolukordade põhjuste ja tagajärgede ahela, mis on väga (arengut) kiirendavad kogemused, ja võimelised arendama kurja teadvustamist, nagu eespool selgitatud, ilma [inimese] enda valikuta, vaid [ainult] tänu tema püüdlustele leida hea keskkond, mis teda nende mõtete ja tegudeni viib."
- Baal HaSulam “Vabadus”
Kogu minu kommentaari aluseks on saamise soov, mis on igasse loodusse templiga löödud ning mis on vormi erinevus Loojast. Seeläbi on hingTemast eraldatud, nagu organ eraldub kehast, sest vaimses maailmas on vormi erinevus kui tavalises materiaalses maailmas eraldav kirves. Seega on selge, et see, mida Looja meilt ootab, on vormide võrdsus, mille ajal me taas Temaga liitume, nagu enne meie loomist.
Olen juba öelnud, et täielikkuseni viivad kaks teed: Toora tee või kannatuste tee.
Seetõttu on Looja andnud inimkonnale tehnoloogia, kuni nad leiutasid aatom- ja vesinikupommid. Kui täielik häving, mida need on määratud maailmale tooma, ei ole veel maailmale ilmne, siis võivad nad oodata kolmandat maailmasõda või neljandat.
"Pommid teevad oma töö ära ning hävingust järele jäänud jäänused ei oma enam teist valikut, kui võtta endale see töö, kus nii üksikisikud kui rahvad ei tööta enam enda jaoks rohkem, kui eluks hädavajalik, kõik ülejäänu tehakse teiste hüvanguks. Kui kõik maailma rahvad on sellega nõus, siis ei ole maailmas enam sõdasid, sest ükski inimene ei hooli enam mitte mingilgi määral iseenda hüvest, vaid üksnes teiste hüvangust.
Kui valid Toora tee ja saad vürtsi, on väga hea. Kui mitte, kõnnid kannatuste teed…"
- Baal HaSulam “Viimane põlvkond”
Me oleme naudingu saamise soov
Alguses tajub inimene iseennast, tunneb ennast emotsionaalse olendina, kes otsib ja saavutab parima võimaliku seisundi ainult vastavalt oma viie meeleelundi kaudu tunnetatule. Kõik, mida ta saab läbi viie meeleorgani, seda tuntakse tema sees naudinguna. Intellekt ja kõik, mis inimeses eksisteerib, on suunatud meelte aktiveerimisele niivõrd ja on sellele suunatud, et kõik, mida nendes tuntakse, oleks igal hetkel inimese eksistentsis maksimaalne nauding. See on looduse seaduspärasus.
(Rav Laitmani tunnist)
Loomise eesmärgile vastav areng
Looja eesmärk on arendada inimeses anumad (kelim), mis on täiesti erinevad, kõrgemal tema meeltest, neid nimetatakse “vaimseteks anumateks”. Vaimsete kelimide eriline omadus on see, et need on materiaalsetest meeltest kõrgemal ning need kujutavad endast Loojale omase andmise soovi omandamist, et see teeniks inimesest kui Kli. Ja inimene, pärast seda, kui ta Looja andmise soovi omaenda soovina omandab, mida nimetatakse “Galgalta veEynaim”, selle sees hakkab ta kasutama ka oma loomulikke anumaid, mida nimetatakse “AHP” (Ozen, Hotem, Peh). Ta aktiveerib neid suurema andmise soovi, Galgalta veEynaimi, järgimise jaoks.
Inimese arenemine seisneb selles, et võtta endale Looja kuju, Tema kujutis, mida nimetatakse “Galgalta veEynaim”, ja seda kuju rakendada, see AHPi anumates realiseerida. Seda tegevust nimetatakse “saamiseks andmise nimel” – kasutada inimese loomust, kuid andmise kujul, Looja kujul. Seetõttu ei ole kunagi võimalik eesmärgi poole liikuda naudingu või kannatuse mehhanismi kaudu, sest eesmärgiks on saavutada saamise soovi kohale andmise vorm.
(Rav Laitmani tunnist)
Kannatuste tee on põgenemine – Toora tee on eesmärgi poole jooksmine
Ja kui inimene eksisteerib ainult naudingu või kannatuse tundmises, siis, sarnaselt loomadele, põgeneb ta sinna, kus on mugavam, kus on parem, kus tuntakse suuremat naudingut võrreldes väiksema naudingu või kannatusega. Erinevus, lõhe, praeguse seisundi ja oodatava tulevase seisundi vahel – mida suurem see on, seda rohkem kutsub see inimeses esile suuremaid liikumise ja saavutuse jõude ning inimene liigub kiiremini ja suurema sooviga seisundist seisundisse. Kuid sellega jääb ta loomalikule tasandile.
Arenemine aga seisneb vaimsete Kelimide (anumate) omandamises. See tähendab, et inimene ei reageeri sellele, mis toimub, sellele, mida ta heana või halvana tunnetab, vaid sellele, mida ta tunneb suurema andmise vormina võrdluses väiksema vormi suhtes. Iinimene hoidub ja eemaldub igal hetkel oma seisundi hea või halvana määratlemisest, tõuseb selle määratluse ja diagnoosi kohale ning hindab ja määrab oma seisundit ainult võrreldes suurema andmise või mitte andmisega, võrreldes oma eelmise seisundiga. Ja enne kui inimene liigub oma kehalistelt meeltelt vaimsetele meeltele, ei loeta, et ta oleks teinud isegi ühte sammu loomise eesmärgi poole.
Seega ei ole olemas teed nimega “kannatuste tee”. Kui inimene on kannatustes või naudingutes, siis ta ei arene. Ta lihtsalt jääb paigale, kuni kogub piisavalt hoope, mis temas kogunevad ja sunnivad teda küsima: “Milles on meie elu tähendus?”—“Miks ma kannatan?” Tema Chomer (olemus, substants; sõna חמור—eesel—kasutatakse vahel vihjena sõnale חומר—olemus) hakkab küsima, miks ta hoope saab. Ta hakkab aru saama, et hoopide taga on põhjus, ja see põhjus on hoopidest kõrgemal. Hoobid on vaid vahend, et ta tõuseks neist kõrgemale, et ta langetaks veidi oma pead ja näeks, et läbi hoopide sunnitakse teda arenema – naudingu või kannatuse tundest kõrgemal.
Ja pärast seda, kui inimesele antakse võimalus mõelda põhjuse üle, jääb ülejäänu tema vaba valiku hooleks. Ülevaltpoolt antakse vaid nii palju lööke, kui vaja. Kuid alates hetkest, mil inimene hakkab mõtlema ja mõistma, et löökidel on põhjuslikkus ja eesmärgipärasus, peab ta omal käel edasi liikuma. Sest kuuenda meele omandamisel, Mashpia (andja) kujul, peab inimene väljendama isiklikku soovi, mitte nii, et see soov tuleks ülevaltpoolt sundusega. Ülevaltpoolt antakse talle vaid kannatused. Ja kui inimene seisab paigal ning kannatab, siis ei loeta seda arenguks.
Kannatustes ja valus ei ole arengut. Arenemine ei alga samal tasandil, vaid tõuseb kõrgemale, kõrgusse. Alates hetkest, mil inimene mõistab, et tal tuleb võtta endale andmise vorm, loetakse iga samm, mille ta selles suunas teeb, iga liigutus, iga tegevus, tõusuks tasandilt ülespoole. Ja see areng saab toimuda vaid vaba valiku, vaba tegevuse kaudu. Sellega läbib inimene tee kannatuste rajalt Toora rajale. Põgenemisest järgmise seisundi poole jooksmiseni.
(Rav Laitmani tunnist)
Kasvamisest keeldumine on kannatuste põhjus
Jõud tõmmatakse meie juurde alla, igaühe juurde. Ei ole ühtegi inimest, kes ei areneks; isegi iga üksikisik areneb. Erinevus seisneb iga inimese arenemise viisis ja selles, kas ta on staadiumis, kus ta seisab paigal ning temas tõstetakse esile ego, et ta tunneks erinevust tema sees tugevneva ego ja teda väljastpoolt ümbritseva Ohri (Valguse) vahel, ning seetõttu löögid võimenduvad.
Tegelikult lööke ei ole; pigem asub inimene Ohr Makifis (Ümbritsevas Valguses), mis on Ohr Pnimi (Sisemine Valgus), mis avaldub talle selles etapis kui Ohr Makif.
See, mida inimene kirjeldab kui „mina“, on keskmes ja maailm tema ümber ning miski muu ei muutu. Inimene määrab oma „mina“ ja oma maailma ning et iga kord tema ego kasvab, tunneb ta seoses selle Ohr Makifiga üha tugevamat erinevust ning see ongi see, mis tundub kannatustena.
Võrdsust ühe ja teise vahel nimetatakse „naudinguks“, ja erinevust ühe ja teise vahel nimetatakse „kannatuseks“, ning neid tuntakse vastavalt nende vahelise vahemaa suurusele.
Keegi ei saada inimesele kannatusi; pigem kasvab tema ego pidevalt ja mida rohkem see kasvab, seda enam on ta vastandis Ohri (Valgusega). Inimene ei ole süüdi, et tema ego kasvab ja et ta seda ei paranda, sest see kasvab vastavalt plaanile, ajajoone järgi ning igaühe isikuomaduste järgi; kõik on arvestatud. Igal hetkel, kui inimeses ego olemas olemas, on tal võimalus seda parandada.
Võib küsida, miks ei parandatud ego kakssada aastat tagasi või kakstuhat aastat tagasi, kui ego oli väiksem, nii et ajapikku oleks saanud seda kergemalt raskemani parandada.
See on sarnane lapsele, kes ütleb, et täna on ta halb laps ja tal on halvad sõbrad, ta tahab halbu asju ja on valmis narkootikumide mõju alla sattuma, sest tal on raske kõigest sellest vabaneda. Kuid kui ta saaks minna tagasi eelmisesse aastasse, kui tema vanemad ütlesid talle, et ta selle lõpetaks, ja ta ei kuulanud nende häält, siis praeguse arusaama juures oleks ta suutnud õiget teed minna.
Inimene ei tohi nii mõelda. Isegi oma praeguses seisundis, sooviga ja egoga, mis areneb ja ei ole veel parandatud, ning ego suuruse ja ajajoone järgi, tunneb inimene seda nüüd kannatusena; ta ei tohi öelda, et ta oleks saanud varem midagi teha, sest siis ei saanud ta midagi teha. Kõik oli korraldatud nii, et ta ei teeks midagi. Ja täna, vastavalt maailma seisundile ja tema sisemistele omadustele, on tal võimalus ennast parandada ideaalses seisundis, nii et kõik on paranduseks ette valmistatud.
(Rav Laitmani tunnist)
Kannatused ei ole iseenesest progress
Inimene võtab vastu ja võtab endasse ööke, kuni mingil hetkel hakkab ta mõistma, et need löögid on sihipärased ja mõeldud selleks, et teda kõrgemale tasemele tõsta. Ja enne seda ei tõusnud ta kõrgemale tasemele. Seega ei ole võimalik seda “teeks” nimetada, ehkki seda nimetatakse “kannatuste teeks”. Ja see illusioon, mis inimesel on – et mida rohkem ta kannatab, seda rohkem areneb –, selle allikas on {klipot} (parandamata jõud), ja see on täielikult tõele vastupidine.
Loomise eesmärk on looduid rõõmustada. Ja seda eesmärki tuleb täita igal hetkel. Seega, ideaalses seisundis ei tohiks inimene tunda mitte ainsatki grammi kannatust, mitte ühelgi oma elu hetkel. Sest see ei ole Looja kavatsus ega Tema soov, et inimene kannataks, mis tahes kujul. Ja kui inimene liiguks materiaalsest kannatusest vaimse kannatuseni – kannatuseni andmise puudumisest –, oleks ta alati vaimses arengus ega tunneks materiaalset kannatust. Ja inimene areneks pidevalt, ainult ülespoole, pidevalt.
Seetõttu tuleb suhtuda “Toora teesse” või “kannatuste teesse” nende olemuse järgi, mitte kui kahte eraldi teesse. On ainult üks arengutee, ja seda nimetatakse “parandavaks Valguseks”. See, mida nimetatakse “kannatuste teeks”, tähendab tegelikult, et igal hetkel, mil inimene on laisk, suunatakse ta läbi kannatuste õige otsuse juurde. Kannatus sunnib “chamor”i (eesel – tähendab chomeri, inimese ainet või substantsi) mõtlema ja liikuma. Kuid mõtlema ja liikuma vaimsel tasemel.
Ja kui inimene selle asemel, et sisemistest allikatest tulenevat valu kannatada, sunnitaks oma chomeri (ainet) vaimse otsuse ja tegudeni viima, saavutamaks andja vormi, mõne teise teguri, sisemise asemel välise jõu kaudu, oleks tema elu edukam. Ja ainus ilma kannatusteta edasiliikumise allikas on kogukond (chevra). Inimesel ei ole ühtegi teist allikat, mida ta saaks enda peal rakendada, mille kaudu mõjutust saada, end kontrollida või suunata, kuhu areneda, välja arvatud ainult grupi jõud.
Ja ideaalses seisundis, kui inimene gruppi õigesti kasutaks, hoiaks ta end füüsilisest ja psühholoogilisest kannatusest eemal ning kõigist neist hädadest, mis tabavad inimest, kes ei ole veel vaimseid omadusi saanud. Ta areneks kiiresti ja kõige kasulikumal viisil. Kuid isegi läbi kannatuste jõuab inimene ikkagi (eesmärgini). Küsimus on vaid selles, kui palju ta iseennast kiirustab ning ise taipab, et ainult kogukonna kaudu, ainult neid jõude, mille Looja talle annab, õigesti kasutades, ja sellisel määral, mil määral ta neid aktiveerida saab.
(Rav Laitmani tunnist)
Kogukond kui meie järgmise sammu katalüsaator
Seetõttu kuulub inimesele, kes soovib kiirendada oma arengut, see, et ta läheb kannatuste teelt (Derech Yissurim) Toora teele (Derech Torah). Ja kui mitte, siis ta läheb sellele teele, aga arengu teerulli läbi, kannatuste kaudu. Aga kui inimene soovib kiirendada oma arengut, asendab ta materiaalse kannatuse vaimse kannatusega, mida ta saab omandada ainult teda ümbritsevast kogukonnast. Kogukond, mis annab talle vaimsuse tähtsuse, eesmärgi tähtsuse. Ja siis hakkab inimene kannatama selle tõttu, et tal ei ole eesmärki, ning see kannatus kustutab kõik teised kannatused.
(Rav Laitmani tunnist)
Inimesel on inimese sees olev soov vaimsuse järele, mis tuleb temast endast. Teisisõnu, isegi kui ta on üksi ja tema ümber ei ole inimesi, kes teda mõjutaksid või kellelt millegi saamise järele igatsemise soovi saada, ärkab tal soov ning ta igatseb saada Looja teenijaks. Kuid tema enda soov ei ole kindlasti piisavalt suur, et tal ei oleks vaja seda tugevdada, et sellega töötada ning vaimne eesmärk saavutada. Seetõttu on olemas viis—nagu ka materiaalses maailmas—seda soovi väljastpool asuvate inimeste kaudu tugevdada, kes sunnivad teda järgima nende arvamust ja vaimu.
See toimub, sidudes end inimestega, kellest ta näeb, et neil on samuti vaimsuse vajadus. Ja see soov, mis neil väljaspool olevatel inimestel on, tekitab temas soovi ning seega saab ta suure soovi vaimsuse järele. Teisisõnu, lisaks soovile, mis tal seestpoolt on, saab tanende poolt tekitatud vaimsuse soovi, ning siis saab ta suure soovi, millega ta võib eesmärgile jõuda.
- RABASH, artikkel nr 13, 1985
Töötuba
Kuidas me saame oma praegust gruppi oma arenemise soovi suurendamiseks kasutada?