Artikkel

Sissejuhatus teosele Toora tarkuse vili (Kolm partnerit)

Raamatute käsikirjad, mis on meie ees, olid RABASHi ees. Ta kontrollis neid nagu ta eelmisi raamatuid oli kontrollinud. Kui ma kord talle osa käsikirjast parandamiseks tõin, andis ta mulle essee "Kolm partnerit" ja ütles, et kavatseb sellele esseele tuginedes kirjutada sissejuhatuse, sest see peegeldab meie ees olevat raamatut.

Kahjuks ei saanud me tema sissejuhatuse parandusega õnnistatud. Kibedal ja leinalisel päeval, Tishrey viiendal, Tav-Shin-Nun-Bet [13. septembril 1991. aastal], lahkus RABASH meie seast.

Toon siin ära täieliku essee, nagu tema selle mulle andnud oli:

"Meie targad ütlesid: 'Inimesel on kolm partnerit: Looja, tema isa ja ema. Tema isa külvab valge... tema ema külvab punase... ja Looja asetab temasse vaimu ja hinge.'" (Nidah 31).

"Inimene" tähendab temas olevaid hingi, nagu meie targad ütlesid (Yevamot 61), "Teid kutsutakse 'inimeseks.'" See on Iisraeli hing, sest just selles on ta maailma rahvastest eristatud ja eraldatud.

Inimene koosneb kahest asjast: ainest ja vormist. Me viitame loodule kui "ainele" ja Loojale kui "vormile." Sellest järeldub, et meil on tingimata kolm partnerit: Looja, kes annab hinge ja valguse, mis toetab Klid [anumat], mida nimetatakse "Shechina [Jumalikkuse] paigutamiseks," kui Ta oma Shechina Klisse paneb, samas kui Kli on tõmmatud isalt ja emalt—tema isa annab valge ja ema punase.

Seetõttu saab ta ema käest saamise soovi, keskkonna, ja ta saab Kli parandused isalt, tema õpetajalt, ja valgus, kuju (vormi), mis on Kli sisse riietatud nimetatakse “Loojaks.”

“Isa” tähendab õpetajat, nagu meie targad ütlesid (Sanhedrin 19): “Igaüks, kes õpetab oma sõbra lapsele Toorat... on justkui ta oleks ta sünnitanud.” “Ema” tähendab sõpru, sest inimene omandab oma sõpradelt “punetust”, mis tähendab Gevurote. Kui palju iganes õpetaja temasse panustab ja temasse valget asetab, valgendades punetust, mis ta oma sõbralt sai, niipea kui ta lahkub  õpetaja majast ja siseneb keskkonda, kaotab ta kohe kõik need soovid, ihad ja kalduvused, mille ta läbi raskuste oma õpetaja abiga omandas.

Kuid see kaotus ei ole nii suur, sest lõpuks tõuseb ta kõrgemale ja kõrgemale, kuni jõuab haripunkti, sest läbi lingu, mis viskab teda korduvalt tema õpetaja juurest keskkonda ja keskkonnast tema õpetaja juurde, moodustub Kli ja ta muutub sobivaks Shechina asupaigaks, kus Looja on keskmine joon, mis otsustab ja loob nende vahel rahu, nagu on öeldud, “Sest Tema kuulutab rahu oma rahvale” (Psalmid 85:9).

Nende kolme kaudu sünnib inimene. Kui tal puudub üks neist, ei saa ta sündida, sest Looja ei saa anda seda halba, mida ta ühiskonnalt omandab.

Kui me leiame, et see on mõistatuslik, sest kui Looja on kõigeväeline, siis miks ei suuda Ta anda jämedust ja halba? On ju teada, et kõik, mida me näeme, mõistame ja tunneme, ei tähenda, et tegelikkus on selline, nagu me seda näeme, sest kõik vormid, mida me reaalsusele omistame, ei avalda sellele mõju ega aktiveeri seda.

Reegel on, et madalam ei saa kõrgemat mõjutada, vaid vastupidi: kõrgem saab mõjutada madalamat. Ometi on Looja meis selle jõu talletanud, et me tunnetaksime mingisugust vormi reaalsuses ja ütleksime selle kohta, et ainult see on reaalsus, et selles ei ole midagi kõrgemat, kvaliteedilt ülevamat, ja see, mida me tunneme, näeme ja mõistame, on tõde.

Ometi peame teadma, et kõik see ei ole midagi muud kui tõeline ja täielik aste. Aste, millel me praegu seisame, sunnib meid niimoodi tundma, et saavutaksime seeläbi tõelise eesmärgi. On teada, et terviklikkuse saavutamiseks on palju astmeid. Seetõttu on ka palju tundeid ja iga tunne on tõeline, sest vastasel juhul, kui me niimoodi ei tajuks ega tunneks, ei saavutaks me seda, mida me saavutama peame.

Kuid lõpuks ei saa me sundida reaalsust olema selline, nagu see meile näib, sest see ilmub meile vastavalt sellele, mida eesmärk meilt nõuab, vastavalt meie suurusele. See on nagu isa, kes näeb oma poega kõikuva redeli otsa ronimas, ja näitab talle julma nägu, et teda ronimise suhtes hirmutada, samas kui tema eesmärk on poeg surmast päästa. Kas me saame kinnitada, et isa julm vorm on tõesti tema ja öelda, et tõepoolest on pojal julm ja kalgi südamega isa, sest ta ei anna talle seda, mida poeg soovib? Pigem sõltub asi iga kord parandustest, parandused annavad kuju, mitte reaalsus, sest me ei suuda reaalsusest aru saada.

Seoses sellega, mida me ülal küsisime, kui Looja on kõikvõimas, miks Ta karedust ja halba anda ei saa, vastus on, et kui inimene saab ainult jämedust ja kurjust, ei usu ta, et kõigi nende tegude tegija on Looja. Enne kui inimest on privaatse Juhtimisega premeeritud, ei suuda ta mõista, et Ta teeb ja thakkab kõiki tegusid tegema, isegi halbu tegusid, mis meie maailmas avalduvad.

Seetõttu peab ta omandama nende kaudu keskkonna – kogukonna. Aga et mitte keskkonda kinni jääda, peab tal olema õpetaja, kes teda alati enda poole tõmbab, ega anna talle aega mudas ujumiseks. Seda nimetatakse "valgeks" temas, ja ainult nii luuakse Kli, mis sobib Looja valguse ja Tema Tooraga.

Võime ka öelda, et halba ei saa Loojale omistada, sest Ta on absoluutne headus. Seega, kuni inimene tunneb halbu seisundeid, peab ta ütlema, et need tulevad mujalt, keskkonnast. Kuid tõde on selles, et kui inimest on premeeritud nägema ainult head ja et maailmas ei ole halba ning kõik pöördub heaks, siis näidatakse talle tõde, et Looja tegi kõik, sest Ta on kõikvõimas ja ainult Tema tegi, teeb ja hakkab kõiki tegusid tegema.