Kuid kui uurime üksikisiku tegusid, leiame, et need on sunniviisilised. Ta on sunnitud neid tegema ja tal puudub vabadus valida. Mingis mõttes on ta nagu pliidil keev hautis; tal  ei ole muud valikut kui keeda, sest Juhtimine on elu aheldanud kahe keti abil: nauding ja valu.

Elusolenditel  ei ole valikuvabadust - valida valu või lükata tagasi nauding.

Ja inimese eelis loomade ees seisneb selles, et inimene saab sihtida kaugemat eesmärki, mis tähendab, et ta võib praeguse valu teatud koguses teadlikult vastu võtta, valides tulevase kasu või naudingu, mis mõne aja pärast saabub.Kuid tegelikult  ei ole siin midagi muud kui näiliselt kommertslik arvestus, kus tulevane kasu või nauding tundub eelistatum ja kasulik võrreldes valuga, mida nad  momendil taluma on nõustunud.

Seega on ainult nauding pikendatud.…Ja kui kõik on öeldud ja tehtud,  ei ole siin inimese ja looma vahel mingit vahet. Ja kui see on nii, puudub vaba valik täielikult, vaid on tõmbejõud, mis neid kõigi mööduvate naudingute poole viib ja neid valusatest olukordadest eemale tõrjub. Ja Juhtimine juhib neid igasse kohta, mille ta nende kahe jõu abil valib, ilma selles küsimuses nende arvamust arvestamata.

Pealegi, isegi naudingu ja kasu tüübi määramine ei ole üldse üksikisiku enda vaba valik, vaid see järgib teiste tahet, nagu nemad soovivad, ja mitte tema. Näiteks: ma istun, ma riietan end, ma räägin ja ma söön. Ma ei tee neid kõiki mitte sellepärast, et ma tahaksin nii istuda, nii rääkida, nii riietuda või nii süüa, vaid sellepärast, et teised tahavad, et ma nii istuksin, riietuksin, räägiksin ja sööksin. Kõik järgib ühiskonna soovi ja kujutlust, mitte minu enda vaba tahet.

Peale selle teen ma enamasti kõike seda vastu oma tahtmist. Sest mul oleks mugavam käituda lihtsalt, ilma igasuguse sunduseta. Aga ma olen raudsete ahelatega seotud, kõigis oma liigutustes, teiste kapriiside ja kommetega, mis moodustavad ühiskonna.

Niisiis, ütle mulle, kus on minu tahtevabadus? (Baal HaSulam, Artikkel, “Vabadus”)

Neli tegurit

Tea, et [millegi uue] ilmumisel, mis maailma loodutes ilmneb, tuleks mõista, et see ei toimu mitte millestki olemise kaudu, vaid olemisest olemise teel – teisisõnu, läbi reaalse olemuse, mis on võtnud oma mineviku vormi ja võtnud vormi, mis praegu ilmub. 

Seetõttu peaksime mõistma, et iga [uue asja] tekkimisel maailmas on kaasatud neli tegurit, millest kõigist neljast kokku see tekkimine toimus ja teoks sai. Ja neid nimetatakse nimedega:

A. alus,

B. aluse enda omadustega seotud põhjus-tagajärg seosed, mis ei muutu,

C. tema enda sisemised põhjus-tagajärg seosed, mis muutusid kokkupuutel kõrvaliste jõududega,

D. seda väljast mõjutavate objektide põhjus-tagajärg seosed.

Vt (Baal HaSulam, “Vabadus”)

Keskonna Tähtsus

Ainult keskkonna valiku küsimuses mõõdetakse inimese võimu iseenda üle ja selle eest peaks ta tasu või karistust saama.
...me saame alati parandada oma keskkonna valikut, mis koosneb kaaslastest, raamatutest, õpetajatest jms. Nagu mees, kes sai isalt päranduseks kuupmeetri nisu, suudab selle väikese koguse muuta paljudeks kümneteks – [lihtsalt] valides "aluseks" keskkonna ehk viljaka pinnase, mis sisaldab kõiki mineraale ja muid aineid, mis nisu täielikult ja ohtralt toidavad

Samamoodi tuleks töös parandada keskkonnatingimusi nii, et need viiksid kasvule ja õitsengule, sest tark käitub targalt, valides endale kõik head tingimused ja saab õnnistuse ning rumal võtab kõik, mis ette satub ja seetõttu osutub külv tema jaoks needuseks, mitte õnnistuseks..” (Baal HaSulam, “Vabadus”)