Yom Kippur: parandusettepanek
Yom Kippur on inimese sisemine seisund, kui ta mõistab, et tema sees tegutseb vaid lakkamatu egoism ning et ta peab iseendast kõrgemale tõusma. Toora peamine käsk on „Armasta oma ligimest nagu iseennast“, kuid me oleme sellest täiesti kaugel, isegi vastupidised sellele. Seetõttu palume andestust.
Tundub, et olles saamise soovis, oleme Loojaga vormi erinevuses ning peame selle kurja kalduvuse ületama, et jõuda Loojaga ühinemiseni; Teda ära tunda kui Ühte ning et „ei ole kedagi teist peale Tema“.
See ongi tähendus väljendile „Sest inimese südame kalduvus on kuri juba noorusest”, mis tähendab, et Looja lõi ta selliseks, ksest saamise soov on tegelik Kli [anum], ainult et see peab olema õige.
RABASH, 14. kiri
Et selline tasand on meie loomusele täiesti vastupidine, siis kõik, mida me teeme, toimub saamise soovis, ja miski ei saa meid aidata. On selge, et me ise ei suuda midagi parandada ning patud, mille oleme sooritanud, ei ole üldse meie omad, sest just Looja lõi meis valitseva kurja kalduvuse ja sunnib meid pattu tegema.
Tõepoolest, me ei ole süüdi, et oleme sukeldunud egoismi, mis iga kord sunnib meid mõtlema vaid iseendale, mitte teistele ega Loojale. Seetõttu ei ole kumbki - ei patud ega nende parandused - meie süü ega ka meie teene, sest kõike teeb Looja. Tema on kõik patud ja kõik nende (pattude) parandused meie jaoks ette valmistanud ning meie oleme nende kahe vahel, nagu pressi vahel.
Peame tõlgendama, et patt seisneb selles, kui öeldakse, et on olemas kuri kalduvus, selle asemel, et „ei ole kedagi teist peale Tema“. Kui inimene on vääritu, heidetakse ta ülalt välja. See juhtub siis, kui ta riietub saamise soovi, mida nimetatakse „kurjaks kalduvuseks“.
RABASH, 14. kiri
Nii siis, Yom Kippuril ütleme, et on kaks viisi andestust paluda (ja need on teineteises ühinenud): palve ja meeleparandus.
Me ei palu andestust selle eest, et oleme Loojalt saanud, vaid hoopis selle eest, et meile anti võimalus sellest kurjast kalduvusest välja tulla ning võimalus Teda ära tunda ja Talle lähemale jõuda, kuid me ei kasutanud seda võimalust piisavalt ega õigesti.
See ongi, mille eest peame aru andma, läbinisti selgitama ja sellele hinnangut andma. Tunnetama kahetsust ja andestust nende võimaluste suhtes, mille Looja meile oma saamise soovi ületamiseks andis ja selle uurimiseks, et me läbi selle ületamise õpiksime, mis on hea kalduvus.
„Meeleparandus“ heebrea keeles („Teshuva“) tuleb sõnast „tagasi pöörduma“:
- et tahame tagasi pöörduda Adam HaRishoni seisundisse – nagu on öeldud „meeleparandus viitab Adam HaRishoni seisundile enne, kui patt külge jäi, kuid eemaldus patu tõttu“ (RABASH, Artikkel nr 244, „Meeleparandus“)
- ja tahame kõik Loojale tagasi anda – nagu on öeldud „mida ta saab, seda ei taha ta saada iseenese pärast, vaid kõik, mis ta saab, on selle jaoks, et Loojale rahulolu pakkuda“ (RABASH, Artikkel nr 33, „Mida tähendab töös, et Looja meelitab kedagi?“)
Seega on meie ülesanne seostada kõik Loojaga, nii patud kui parandused – tagastada kõik Temale. Saame patu ja paranduse omavahel ühendada vaid siis, kui mõistame ja tunneme, et mõlemad tulevad Loojalt, mitte meist. Looja on pattudest ja parandustest kõrgemal. See on erilist laadi kõrgem jõud kõige üle.
Nii peamegi palvetama, et näha: „ei ole kedagi teist peale Tema“. Kuigi on olemas saamise soov, tahame, et Malchut omandaks samad omadused nagu Zeir Anpin – andja, kinkija. See on tegelikult kogu meie palve, meie kogu lootus.
Teisisõnu, nagu ZA annab, nii omandab ka Malchut sellise paranduse, kus läbi meeleparanduse, kui me ütleme, et eda spidi on kõik teod andmise nimel, mida nimetatakse Rachamim [halastus], nagu ZA, siis meeleparandus põhjustab selle, et Malchut, keda enne parandamist nimetatakse „kohtu omaduseks“, muutub pärast parandust Rachamimiks [halastuseks], nagu ZA.
RABASH, Artikkel nr13 (1990), „Mida tähendab, et Looja ja Shechina ühinemisel lunastatakse kõik üleastumised?”
Kogu meie vaimne töö peab tegelikult viima meid palveni, sest kõik tuleb ülalt, nagu kõik, mis meiega juhtub, on Looja otsene mõju ning meil tuleb sellele vastata. Seda vastust nimetatakse „palveks“: mida me soovime, mida mõtleme, mida igatseme; kõik see on palve.
Peame Loojat veenma, et oleme valmis ja väärt Talle lähemal olema, ning selles osas, kui suudame Teda selles veenda, oleme väärilised Tema ligiolekut tajuma.
Kui Looja ei anna talle seda jõudu, tunda, et „meil on suur Kuningas“, siis ei ole tal jõudu Looja heaks töötada [...] Seega, kui Looja teda aitab ja annab talle soovi anda ning ta tunneb, et tal on suur Kuningas, ainult Looja saab selle anda. [...] See tähendab, „Ainult Sina saad panna meid tundma, et meil on suur Kuningas ja tasub Tema nimel töötada, Talle rahuldust pakkuda.“
RABASH, Artikkel nr 1 (1991), „Mida tähendab töös, et meil ei ole Teist Kuningat peale Sinu?“
Selles võitluses hakkame tundma erinevusi enda ja Looja vahel, saamise soovi ja andmise soovi vahel ning sellega loome meie sees ületusjõu, ekraani ja kogu Kedusha (pühaduse) süsteemi, mis tähendab andmist ja ühendust, mille loome endas ning selle süsteemi kaudu, Yom Kippuril, tasume ära kõik oma patud ja üleastumised.
Seepärast on Yom Kippur eriline rõõmupäev, mis võimaldab meil tõusta veelgi kõrgemale, ühenduda kõrgema jõuga ja jõuda Tema tasemele. Kõik patud ja kogu egoism, mille Looja on loonud, ning parandused, mis saavutatakse tänu Temale, on vajalikud selleks, et me mõistaksime astet, mis on kõrgemal kurjadest ja headest kalduvustest, ehk mõistaksime Loojat, keda ei ole võimalik muul viisil tunnetada.