Yom Kippur kabalistlikust vaatenurgast

10. Tishrei päeval, umbes oktoobri alguses, jõuame Yom Kippuri pühani. Tavaliselt on see päev, mil me paastume, käime sünagoogis palvetamas ja palume teistelt andestust, juhul kui oleme neid aasta jooksul solvanud. Keha kannatab veidi, meile antakse andeks meie patud ja me unustame kogu asja.

Aga vaimses mõttes, nagu Kabala tarkuses, on see kindel päev, mil meil on kästud rääkida oma pahategudest saamise soovis – kuriteod maailma, sõprade armastuse, grupi, Looja, kõige vastu; ning tõesti mõelda, mida tähendab olla kurjategija.

Mida Yom Kippur tähendab?

"Yom" tähendab "päev" ja vaimsuses ei ole aega, vaid kui räägime ajast, siis räägime astmetest. "Kippur" tähendab "lepitust" (koos tähendustega "katmine", "lunastamine"). Seega, me räägime astmest, kus inimene püüab midagi lepitada, midagi kaetakse.

Lepitus eeldab üleastumist ning et see üleastumine andestatakse ainult siis, kui see saab heastatud; see tuleb hüvitada. Seetõttu nimetatakse Yom Kippuri ka “paranduse päevaks” ja “kohtupäevaks”. See on arvestuspäev: kes ma olen, mis ma olen, kelle poole ma kaldun, mis minuga toimub, mis on juhtunud ja mida ma tahan, et juhtuks?

Me peame tundma, kui palju me end hindame ja kui sobilikud me loomise eesmärgini jõudmiseks oleme, ühenduseks Loojaga ning kui väga me Temalt abi palume, et Ta meid aitaks ja lähemale tooks. Lihtsalt, me peaksime avama oma silmad ja südamed, et tunda, kus me oleme.

On hirm, et välised võivad mõistuses ja südames enese jaoks saamiseni jõuda. Seepärast peame suurendama kahetsuse jaoks ärkamist. Patukahetsus tähendab saamise soovi tagasimuutmist andmise sooviks. Sellega naaseme ühtsusesse kõrgema allikaga ja saame igavese Dvekuti (ühinemise) osaliseks.

RABASH, 23. kiri

Tavaliselt ei tunne inimene oma sisemist soovi ega seda, et peab seda parandama. Kuid siin palume Loojat avada meie südamed ja aidata meil mõista, mis meie südames toimub, kui kaugel oleme eesmärgist ja kuivõrd peame end alistama, soovimaks õiget asja.

Kõik need eneseuurimised, nõudmised ja parandusprotsessid muudavad Yom Kippuri, lepituspäeva, väga eriliseks päevaks, mis võimaldab meil neisse tunnetesse süveneda.

Mida me teeme Yom Kippuril? Ja milline peab olema meie suhtumine sel päeval?

Yom Kippuri seisund on aasta alguses, vaid 10 päeva pärast Rosh HaShanad, mis tähendab, et see viitab olukorrale, mis tekib töö alguses. Yom Kippur viitab meie valmidusele täita oma eesmärki ja neile piirangutele, mille oleme valmis enda peale võtma selle nimel, et teistega ühtsust saavutada ning ühendada kogu maailm.

Kuid Lepituspäeval ei ole meie soovid veel parandatud, seetõttu on nende kasutamine keelatud. Kõigil meie soovi 5 tasandil (Keter, Hochma, Binah, Zeir Anpin ja Malkhut) paneme peale piirangu (Tzimtzum); me ei saa end täita. Me ei tohi süüa ega juua, pesta, kasutada kreeme või õlisid, kanda nahast kingi ega seksuaalselt aktiivsed olla.

Sel viisil lõpetame me saamise ning peame hiljem liikuma andmise suunas. Aga selle jaoks, et hakata ligimesele andma, peab kõigepealt täielikult piirama oma egoistlikud soovid, kavatsused isikliku kasu nimel ning lõpetama enda eest hoolitsemise. Inimene loobub isegi kõige vajalikumatest soovidest.

Süüa ja juua on keelatud, sest ei tohiks oma saamise soovi selle maailma naudingutega rahuldada.
End pesta on keelatud, sest öeldakse, et inimene peaks hoolitsema oma sisemiste anumate, mitte väliste eest.
End õliga määrida on keelatud, sest Yom Kippuril ei tohiks rahuldada soove ilu ja kaunistuste järele.
Nahast rõivaste kandmine on keelatud, sest nahk viitab kiindumusele maa külge, mis on saamise tahe.
Paljunemistegevustega tegelemine on keelatud, sest piirangu seisundis ei ole me veel valmis tegelikku Zivugi (ühendumist) sooritama, st tõelist ühinemist.

Me ei tohiks kurta, et ei saa süüa ega juua: Yom Kippur on seisund, mil ilmneb soov, mida peame parandama, ning sel päeval saame keskenduda eraldusjõu, meis oleva lõhestusjõu ilmutamisele, ning ainult selle jõu suhtes saame öelda, et oleme avastanud kurjuse.

Siis, selle kurjusega, saan minna Looja juurde ja nõuda Temalt parandust. Lepituspäev muutub rõõmupäevaks, sest avalikustab egoismi haiguse, minu oma loomuse, mida tuleb parandada. Ma avaldan olukorra „Mina lõin kurja kalduvuse” ja nüüd saan paluda Loojalt Toorat, mis on jõud seda parandada, nagu on kirjutatud: „Mina [Looja] lõin kurja kalduvuse ja ma lõin Toora vürtsiks, sest valgus temas viib tagasi allika juurde.”

Selles punktis oleme ühelt poolt tõeliselt täielikus meeleheites ja jõuetuses, kuid teisalt kogeme suurt rõõmu, sest nüüd saame lõpuks hüüda Loojale, paludes Tal meid aidata, olles täielikult kindlad, et Ta meid aitab.

Meil on see kindlus, sest oleme end juba kontrollinud ja jõudnud arusaamiseni, et me kõik asume ainult kurjuses ega suuda sellega ise midagi peale hakata. Kuid nüüd, meie vahelise ühenduse kaudu, on meil kindlus, et Looja aitab meid ja ootab just seda hetke, mida nimetatakse “Yom Kippur”.